Lahkumise strateegia

ENN EESMAA,      16. veebruar 2005


Joseph Haydn kasutas geeniusele jõukohast taktikat ning kirjutas 1772. aastal sümfoonia, andmaks oma tööandjale vürst Esterhazyle märku, et oma pereliikmetest ülekohtuselt kaua eemal viibima pidanud õukonnamuusikud on ka inimesed. Teost hakati peagi kutsuma "Lahkumissümfooniaks", sest alates puhkpillimeestest kuni viimase kahe viiuldajani lahkuti lavalt täpselt harmooniasse valatud taktika kohaselt muusikalist tervikut kahjustamata.

Täna nõuavad USA demokraadid president Bushilt lahkumisstrateegiat oma sõjajõudude väärikaks äratoomiseks Iraagist. Kust aga leida militaarpoliitilist geeniust, kes raske ülesande USA administratsioonis niisama elegantselt lahendaks kui papa Haydn omal ajal muusikas?
Demokraatliku partei ladvikusse kuuluv Edward Kennedy on teinud radikaalse ettepaneku jalamaid Iraagist hea tahte avaldusena ära tuua paar tuhat sõjaväelast. Protsessi tuleks tema arvates järjekindlalt jätkata, kuni kogu määratu kontingent on kodubaasides. Loomulikult on mõttel jumet, sest vaatamata terroriaktidele ja neis hukkunutele on Washington ja kogu ülejäänud maailm andnud Iraagi äsjastele valimistele positiivse hinnangu.

Iraagis plaanitu teoks tehtud

President Bushi aruandekõnes oli riigipea välispoliitiliseks prioriteediks juba kindlalt tõusnud Iisraeli-Palestiina konflikt, mis veel kord viitab, et Iraagis plaanitu on peagi teoks tehtud. Bush räägib üha sagedamini sellest, et parandada tuleb Iraagi sõjaväelaste ning turvajõudude väljaõpet, suutmaks oma kodus ise korda ja julgeolekut tagada.
Kuid millal täpsemalt ja millises järjekorras peaksid koalitsiooniüksused Iraagist lahkuma? Sellele küsimusele on vastuseid niisama palju kui vastajaid. Täpset päeva ja tundi ei taha naljalt keegi nimetada. Meenutagem president Clintoni altminekuid Bosnia sõja lõpu ja USA osaluse kahandamise konkreetsete tähtaegadega, mida tuli korrigeerida ning tärmini ülemineku puhul seletada.

Medali teine külg

Briti kunagine välisminister lord Hurd, kes algusest peale oli Suurbritannia väeüksuste Iraaki saatmise vastu, avaldas BBC usutluses arvamust, et aasta lõpuks peaks töö tehtud olema ning inglise sõjamehed koju naasma. Iraagi liidrid on umbes samal arvamusel, lisades vaid, et kindlasti mitte enne kui aasta pärast. Kuid medalil on ka teine külg.
Isegi ajutise valitsuse peaminister Iyad Allawi ning mõned ta mõttekaaslased rõhutasid oma valimislubadustes võõrvägede peatse lahkumise vajadust Iraagist. Kuna nad osutusid valituks, andis rahvas nende platvormile selge mandaadi.
Valimisi boikoteerinud poliitiliste jõudude esindajad on aga tihti maininud, et poliitiliseks koostööks ning uue põhiseaduse kirjutamiseks okupatsiooni jätkudes pole vajalikke tingimusi. Selgemalt öelda oleks vist raske. Samamoodi on asjast aru saanud ka paljude militaarkoalitsiooni kuulunud riikide otsustajad alates Hispaaniast kuni Hollandi ja Ukrainani välja.

Kus selles rahvusvahelises mosaiigis on Eesti koht?

Meie sõjaväelastele Riigikogus üsna ühehäälselt antud Iraagis tegutsemise mandaat lõpeb juunis. Estpla-11 välismissiooniks on tarvis uut Riigikogu luba. Selle andmine või mitteandmine kätkeb endas nii välis-, kaitse- kui koguni sisepoliitilisi aspekte.
Kuid esitame kõige tähtsama küsimuse. Mis on Iraagis täna teisiti kui eelmise otsustamise ajal? Aga suuresti kõik. Riigile on valitud president ja parlament, kohe-kohe moodustatakse valitsuskabinet. Iraak vajab täna ja homme rohkem teiselaadset abi, mida ka Eesti suudab pakkuda. Purustatud linnad ja külad ootavad ülesehitamist, vigastatud ja haiged inimesed vajavad arstiabi, minevikutaagast vabanevale rahvale on tarvis kõikmõeldavat õpetust ja juhendajaid. Seda kõike suudame ju meiegi omajagu pakkuda.

Viimaste lahkujate hulka pole mõtet jääda

Neist kaalutlustest lähtuski Keskerakonna fraktsioon Riigikogus, kui esitas Riigikogu otsuse eelnõu, mille kohaselt ei tohiks Eesti kaitseväe üksuste osalemise tähtaega konfliktijärgsel julgeolekutagamismissioonil Kuveidis, Kataris, Bahreinis ja Iraagis enam pikendada. Oma jõukohase panuse oleme andnud, viimsete lahkujate hulka pole mõtet jääda. Meie ettepanek on konstruktiivne, sest fraktsioon toetab valitsuse plaane osutada vastavalt tänastele ja homsetele lepetele Iraagi võimudega neile kõikvõimalikku tsiviilabi kaasaegse ühiskonna rajamisel.
Joseph Haydni "Lahkumissümfoonia" lõpus puhutakse ära kahe viimase viiuldaja noodipulti valgustanud küünla leek. Eestimaal jäävad Iraagi-missiooni veel aastateks tähistama kahe meie sõjamehe kangelassurm. Oma lahkumisega andsid nad iraagi rahvale eelduse, võimaluse ja kohustuse uuelaadse, elamist vääriva elu tulekuks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)