Raamat eduka Eesti kurbadest lugudest

Aleksander Reben,      07. september 2005


Eesti vabariigi presidendi akadeemilise nõukogu sise- ja rahvusliku julgeoleku komisjoni algatusel hiljuti ilmunud huvitavas raamatus "Eesti edu hind" on kirjeldatud stabiilselt üle 10 aasta kõrgel tasemel, (pseudo)liberalismi suitsukatte varjus ja röövkapitalismi tingimustes projekteeritud ning ellu viidud sotsiaalselt negatiivsete seaduslike ürituste kurbadest tagajärgedest, mis tublisti devalveerivad ülespuhutud majandusimet.
Lugedes seda raamatut, mis selgelt ja faktide najal esitab pildi ühiskonnas toimuvast, hakkas Rein Veidemannil häbi (PM, 6.07).
Huvitav oleks teada, kas seda raamatut lugedes mõnel (eks)ministril, (eks)riigikogulasel või neid finantseerival edukal ärimehel hakkab häbi?
Inimlikkus on meie võimuesindajatele võõras tunne. Ahnusest johtuvad julmus, ülbus ja alatus takistavad häbitunde tekkimist. Vähestel ausatel poliitikutel on Eesti edu ränga hinna pärast piinlik, suurem osa tunneb rõõmu ja uhkust.
Kahjuks on mainitud raamatus vähe selgust kurbade tagajärgede põhjustest, neid peaks olema päris palju.
Paar näidet Eesti edu grimassidest.
Eesti edu üheks suuremaks teguriks on teise Eesti vanaduspensionäride pikaajaline stabiilne pügamine ehk eakate inimeste sotsiaal-majanduslik represseerimine, mille tulemusena on pensionifondi osakaal SKPst (4,8%) kordades väiksem Euroopa Liidu (EL – 15 riiki) keskmisest näitajast (12,5%). Ükski teine poliitiline üritus ei anna niisugust suurt majanduslikku efekti ("kokkuhoid" umbes 10 miljardit krooni aastas!). Niisugune kolossaalne varjatud lisasüst riigi majandusse aitas "säästlikul" Eestil saada edukaks.
Kuid edu ülesehitamine eakate pensionäride luudel-laipadel on ju arhiamoraalne! Arvan, et Eesti koorekihi eetiline renessanss on hädavajalik. Me ju oleme euroliidus ja peaksime käituma euroopalikult igal tasemel. Või ma eksin?
Oleks vaja kiiresti loobuda üle 10 aasta kestnud näitemängust sotsiaalalal ning tunnistada teise Eesti vanaduspensionid (mitte santide elatusrahad, vaid vähemalt euroopalik miinimum vastavalt 1990. aasta koodeksile) riigieelarve osaks ja siduda keskmise palga tõusuga nagu personaalpensionäridelgi, olenemata pensionikassa tuludest, pensionifondi vargusest või inflatsiooni suurusest.
Ei saa jätta märkimata veel ühest Eesti edu grimassist – asotsialiseerimisest ehk tööturule madala kvalifikatsiooniga tarbetu kauba tootmisest, mis soodustab üliodava tööjõu ja töötuse kasvu vaatamata tööpakkumistele (vt ajaleht Hyppelaud).
Viimasel ajal hakkavad mõned riigiisad mõistma, et raha peaks rahva, mitte rahvas raha teenistuses olema. Toetan seda mõtet, kuid kahtlen võimalikkuses seda ideed juurutada meie ühiskonna ellu käesoleva sajandi jooksul.
Võib-olla saaks ränka ebaõiglust leevendada õigluskantsleri institutsiooni loomine?
Või võimaldab loodetav üleminek liberaal-korruptiivselt turumajanduselt liberaal-sotsiaalsele nivelleerida suuri erinevusi kahe Eesti vahel? Kas Eesti on selleks küps? Teise Eesti vanaduspensionäride teadmised sotsiaalalal on väga tagasihoidlikud, vanurite koolitus oleks väga teretulnud võitluses oma õiguste eest.
"Sigadused saavad võimalikuks tänu vaikivale enamusele." (Rein Ruutsoo)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)