Elu Tarvastu-mail enne Balti ketti... ja pärast Balti ketti

Aino Tuuling,      18. oktoober 2006


1973. aastal hakkasin agronoomina tööle Tarvastu kolhoosis, mis oli esimees Arnold Almersi juhtimisel tõusnud Eestis üheks parimaks. Elukohaks valisin Vilimeeste külas vana maja Veske talus, sest koht sarnanes mu vanaema taluga Pärnumaal. Kuna juba järgmisel päeval algas kevadkülv, pidi elamise sisseseadmise eest hoolt kandma abikaasa Heino, kes töötas rohujahuveskis ja kartulikombainil ning oli ka kraanajuht. Räpinast tuli „abiväge" – Heino isa ja vend vahetasid 50-aastase laastukatuse eterniitse vastu. Nüüd võis ära võtta potid ja kausid, mille eelmised asukad olid pannud katusest läbi jooksva korjamiseks. Äiapapa vahetas pehkinud aknad uute vastu, keetis rootsi värvi ja võõpas maja üle. Tuttav pottsepp uuendas ahjud ja pliidi, tegi kamina. Kivid, tsemendi jm ehitusmaterjali tõime külanõukogu jaotuskava alusel Viljandist, ainult raha tuli omast taskust võtta. Järgmistel aastatel ehitasime sauna, puukuuri-garaazhi, kasvuhoone. Köögi alla kaevasime keldri, istutasime õunapuud.

Ehitusbuum vallutas kogu küla. Kahjuks ei antud sel ajal maale uusi ehituskrunte, siis oleks ehitamine tulnud ehk odavam.

Külarahvaga oli meil hea klapp. Varusime ühiselt küttepuid; neid tohtis lõigata ainult kraavikallastelt. Aleks ja Liisa kutsusid Heinot ühtepuhku appi, küll kaevu kaevama, küll lauta ehitama. Teispool jõge tegid Paul ja Kaie oma majale kapitaalremonti, sest peres oli 5 last. Naabri-Alma poeg Meinhard, Suure-Jaani kooliõpetaja ja sporditreener, käis igal vabal pühapäeval, et vanale talusaunale juurde ehitada kööktuba emale ja tuba endale pensionipõlveks. Vene ajal oli ta Mustla keskkooli õpilastega viidud Venemaale vangilaagrisse – nad olid julgenud tellida endale koolilõpusõrmused.

Teispool aita oli Erna ja Jussi kodu. Jussi esimene naine oli surres jätnud talle oma varanduse – lagunenud taluhooned. Erna, kes oli enne abiellumist 1967. a. olnud Viljandis õmbleja, ei saanud kolhoositööle minna, sest ämm oli voodihaige ja Venemaa vangilaagrid läbi teinud Juss vajas rohkem hoolt, kuigi ta töötas surmani – oli ligi 20 aastat kolhoosis autojuht, pannes kogu oma palga kodu ümberehitamisse. Elamu sai uued põrandad, ahjud, pliidi, katuse, suured aknad, laudvoodri, kauni veranda. Lautadele-küünidele, saunale ja aidale pandi eterniitkatus. Tuli lasta teha kaev ja rajada pool kilomeetrit kruusakattega sissesõiduteed. Kuna nende talu oli külanõukogus kirjas kui isiklik, pidi ise kinni maksma ka elektri sissepaneku.

1975. aastal oli ka minu perel õnn omarajatud kodu päriseks osta, kuid 1981. aastal müüsin selle südamevaluga ära, sest vanemad Pärnumaal vajasid abi ja hoolt.

... ja pärast Balti ketti

Kui üks siitkandi nimekaid sportlasi olümpiaradadelt tagasi jõudis, tal enam kodu ei olnud. Minult ostetud ja uuesti remonditud maja oli Viljandi maakohtu otsusega tagastatud „õigele omanikule" Helmile. Politsei toimetas majakraami Tarvastusse kolhoosi töökotta.

Aleksi ja Liisa viis nende kasupoeg „eest ära" Põlvasse enda juurde, kus nad varsti surid. Mitmeid maju tagasi saanud Helmil oli vaja anda nende koduke oma uuele sulasele.

Alma oli sunnitud minema poja juurde Suure-Jaani, aga seal keeldus memmeke söömast: lastagu tal enne surma välja puhata, ja suikuski igavesele unele.

Kaie ja Paul olid jõudnud vahepeal remontida ka kolhoosile kuulunud naabermaja, kuhu sai elamise üks abiellunud poegadest. Ent Viljandi maakohtu otsus jõudis ka ülejõele – kõik välja ja minema! Neil õnnestus järelmaksuga osta taluke Suisleppa. Kaiel on tulnud palju aega viibida Jämejalas ja Paulil oli insult, aga ostuvõlg olevat nüüd tasutud. Kuid naabertalu noor pereisa Rein ei elanud kodust väljaajamist üle ja lasi end jahipüssiga maha.

1995. aastal jõudis kohtujärg Ernani. Viljandi maakohus otsustas ja Tartu ringkonnakohus kinnitas, et nüüdse vanaduspensionäri 30 aastat tagasi ahervaremetest ülesehitatud kodu kuulub kellelegi „lehmalellepojale". Erna alustas uut elu Pahuvere metsas, kuhu vend aitas osta ja elamiskõlblikuks teha vana sara. Jõuluõhtul nuttis Erna tütar Ingrid kibedaid pisaraid lapsepõlvekodust ilmajäämise pärast ja noore, kahe kooliskäiva tütre ema süda lõhkes valust...

Eestis on üle 3000 küla. Neist ühes, Tarvastu valla väikeses Vilimeeste külas, kus Ärma jõe ääres 1843. a. sündis luuletaja Mihkel Veske („Kas tunned maad..."), aeti oma kodust välja, ilma et uut eluaset oleks antud või hüvitist makstud, kuus Balti ketis seisnud peret. Neljas tagastatud talus ei ela pärast metsa mahasaagimist enam ammu mitte keegi – kõik on võsas (Mihkel Veske „Ilus oled, isamaa..."). Asjaosalised ei taha kõike olnut enam nimetsi meenutada – liiga traagiline on nende lähiminevik.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)