Kui suur on Inimese väärtus Eesti Vabariigis?

LEMME KRIMM,      03. oktoober 2001


Inimese hinnaks on kujunenud mõõtühik - omand. Kui sa omad informatsiooni, tööd, raha, sidemeid ja vajalikke tuttavaid, positsiooni, haridust, kodakondsust, haigekassa kaarti, siis sa oled inimene. Kui sa midagi materiaalset ei oma, siis oled äpu ja paras sulle!

USA kirjanik Dr Sidney Bremer on öelnud: "Loodus on alati tasakaalus. Me ei saa tema tasakaalu kõigutada, sest teame, et põhjuse ja tagajärje seadus on eksimatu ja järeleandmatu loodusseadus; aga ometi ei suuda me leida omaenese tasakaalu ei rahvaste ega inimestena, kuna me ei ole aru saanud, et seesama seadus toimib inimelus ja ühiskonnas niisama järeleandmatult nagu looduseski - et me peame lõikama seda, mida oleme külvanud."
Toon ära ka Saksa psühhoanalüütiku ja filosoofi Erich Frommi arvamuse "….Edu sõltub osalt võimest müüa oma isiksust, siis tunneb indiviid end kaubana või veel enam - nii müüjana kui müüdava kaubana. Talle pole tähtis tema oma elu ja õnn, vaid see, kuidas muutuda turukõlblikumaks."

Üleöö kümme korda vaesemaks

Kohe taasiseseisvunud vabariigi alguses püstitati tegevusjuhend "Plats puhtaks!"
Esimene reform oli "Rahareform". Rahvas tehti üleöö kümme korda vaesemaks, pensionäridel läks ka "kirsturaha", rahvas jäi kartulikoori nosima.
Inimesed jagati kahte "leeri" - omanikud ja mitteomanikud. See teostati tagastamise ja erastamisega. Vastandati eestlane versus eestlane. Üks sai teise arvelt. Omanikud said kõik, mida soovisid. Mitteomanike probleemid on siiani lahendamata. Ametnikud, kes neid otsuseid tegid ja täide viisid, istuvad ikka riigi juhtivatel kohtadel. Samuti on sama peaminister.
Keegi ei vastuta ega püüagi parandada omaenda tekitatud ei moraalset ega materiaalset kahju. Huvitav oleks teada, miks nii ei käitunud Saksamaa või teised Balti riigid? Ilmselt osati prognoosida, et see toob kaasa uued repressioonid.
Meil hävitati toimiv põllumajandus ja sellega koos maaelu, nii materiaalne kui ka sotsiaalne. Kümme aastat hiljem on maal tühjalt haigutavad, purukspekstud akendega hiiglasuured karjalaudad ja umbrohust lokkavad põllud.
Noored, kes vähegi saavad, jooksevad linna, et tööd saada ja õppida, sest see loob mingi reaalse baasi end müüa.

Koos kultuuriga hääbub rahvas

Kadunud rahvaid identifitseeritakse nende kultuuri järgi. Kaob kultuur, kaob ka rahvas. Mille järgi Eestit tuntakse? Kultuuris toimunu järgi. Kultuur ei teki ega kao üleöö, aga seda hävitada on väga kerge.
Sajandeid alalhoitud ja raskel ajal säilitatud vaimse kultuuri baasil on tulnud olümpiavõidud, ainult eestlastele omased laulu- ja tantsupeod ning lõpuks Eurovisiooni võit. See oli levimuusika/massikultuuri kõige uhkem saavutus terve maailma ulatuses.
Praegu arvutame, kui palju võiks inimese arvelt kokku hoida. Et riigi "omanikud" võiksid lahedalt jätkata oma senist "omandamist". Tahetakse kinni panna ja vähendada riiklikku tellimust kultuuri erialadele Pedagoogikaülikoolis. Diferentseeritakse lapsi ja noori üha enam nende hariduse järgi - konkurentsivõimeline haridus ainult õiges peres ja õiges kohas sündinud lastele!
Kuid ärgem unustagem, et see väike grupp hästi haritud noori ei ole veel rahvas. Spordikoolide sulgemine ja koolivälise harrastustegevuse muutmine tasuliseks toob kaasa laste ja noorte lahknemise maksujõulisuse alusel ja massilise suundumise tänavatele.

Kuhu jäid valimistel lubatud töökohad

Kutsehariduses on "plats puhtaks" tehtud. Nüüd nutetakse, et ei ole kvalifitseeritud tööjõudu. Kelle kapsaaeda me selle kivi viskame? Eks ikka "riigiomanikest" valitsejate omasse.
Kus on need töökohad, mida lubati valimiste eel? 14protsendiline töötute armee nii väikse riigi kohta on hukatuslik, kui kaasa arvata, et töötud on üha enam ka kõrgharidusega noored ja varsti uue tervishoiureformi käivitumisega ka arstid. Kerkib küsimus, kui pädevad on need otsustajad? Või paneb kogu korralduse paika Parteisse kuulumine?
Kas suurte riigiettevõtete sulgemine ja mahamüümine toob riigile õnne või hoopis hävingut?
Tööpuuduses virelevale inimesele jääb ainus võimalus eksisteerida, sest seda ei saa nimetada täisväärtuslikuks eluks. Kui mõelda Ida-Virumaale, siis ei tohiks me unustada, et enamik sealsest elanikkonnast on hoopis teise hingelaadi ja temperamendiga, ning neil ei ole midagi kaotada.
Kõik eeldused on olemas revolutsiooniliseks situatsiooniks, kui austatud seadustetegijad oma õpingute ajast midagigi suvatseksid meenutada. Töötuse likvideerimise katsed on kui almuse andmine riigi poolt. Tahaks siin kasutada F. Dostojevski ütlust: "Almus rikub nii andjat kui ka võtjat, peale selle ei saavuta ka eesmärki, see suurendab ainult kerjamist."

Kui kerge on alla käia

Alati on ühiskondades inimesi, kes on elule jalgu jäänud. Kuid selleks ongi tsiviliseeritud riik, et ta suudaks toita oma sante ja vaeseid. On tekkinud rahvakiht - asotsiaalid ja tänavalapsed. Asotsiaalid hukkuvad niigi, sest nad ei ole enesemüüjate ega maksuvõimega paika elanikkonna kiht. Ka vastavat haiglat, kus nad saaksid inimlikku arstiabi, ei peeta neile vajalikuks.
Kui lihtsalt võib saabuda selline staatus meie riigis, kus sotsiaalsed garantiid inimese jaoks on riigi tekkimise algusest korraldamata. Allakäigu spiraal on üsna lihtne. Töötu staatus või elukoha kaotus. Psüühiline langus, kui puudub toetus. Lootusetus. Suitsiidide arvu tõus. Pingete maandamine alkoholi ja uimastitesse, mis kujuneb haiguseks või on enne juba olnud haigus. Eksistentsi säilitamine, prügimäed, prügikastid. Haigused, mustus, täid, vargused. Kuriteod, mis kahjustavad ka kõiki teisi ühiskonnas elavaid inimesi. Inimesest on saanud väärtusetu null. Neid võib ühiskond ainult aidata eksisteerida (turvakodud, heatahteasutused), kuid ühiskonda tagasi nad ei sotsialiseeru. Turvakodude loomine kümme aastat hiljem riigi tekkimisest on tulekahju kustutamine ämbritega.

Tänavalaps sündis iseseisvas riigis

Staatus tänavalaps on tekkinud Eesti Vabariigi ajal. Varem oli kohustuslik haridus, kõik lapsed olid kohustatud käima koolis, kõik lapsed olid arvel. Saadi aru, et haritud inimene on riigile ohutum kui harimatu.
Koolis kujundati ka riigile vajalikke väärtushinnanguid, käitumist, tegutsemismalle jne, mis said kasvava lapse põhiväärtusteks kodus kujundatute kõrval. Olid internaatkoolid, kus võisid õppida ka need lapsed, kelle kodused olud ei võimaldanud kodus elada ja kasvada. Meil on neist saanud tänavalapsed. Kui palju neid on, ei tea keegi. Kuid nende arv täna on meie rahva kvaliteedi näitaja 10-15 aasta pärast.
Kas poleks targem elada nii, et peale oleviku oleks meil ka tulevik. Minevikku ei ole võimalik parandada. Seda võib vaid analüüsida ja õppida oma vigadest. Prooviks elada olevikus ja praeguste tegudega ehitada tulevikku.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)