Peatada koondamised!

Koondatakse - kuni käru kummuli! Töötukassa on niigi miinuses ja üha rohkem miinusesse läheb. Maksumaksjaid jääb üha vähemaks, abivajajaid tuleb üha juurde. Kui töötukassa loomise ajal oli tööandjal töötuskindlustusmaksu näol kaks korda suurem kohustus kui töötajal, siis nüüd on juba ammu vastupidi: töötaja maksab mitu korda rohkem kui tööandja. Aga see ei päästa, kui töötajaid pole.

Kunagi, veel enne kohalike võimuesindajate valimisi, oli koondamiste teema sageli üleval. Püüdsin ka sõna sekka öelda, aga see ei õnnestunud. Siiski ühel korral küsiti mult: „Mida te tahtsite öelda?" Ütlesin järgmist: koondamise asemel tuleks kõigil lihtsalt koormust ja palka vähendada. Ärgu käigu viis päeva nädalas tööl - olgu tööpäevi neli või isegi kolm. Peaasi et inimene ei oleks töötu! Et ta tunneks end vajalikuna ja, mis peaasi, et eluks vajalik raha tuleb, olgugi et vähem kui enne.

Siis väheneb riigis ka keskmine palk. Riigikogu, presidendi ja igasuguste mittemidagitegijate palgad kahanevad seeläbi samuti. Sellest tuleb juba suur kokkuhoid!

Aga mulle öeldi siis: „See ei lähe kokku tänase teemaga!"

Muidugi ei lähe kokku, kui seal üleval „mäel" tuleb ikka nii palju pappi tasku pista, et saaks teistele ülalt alla vaadata. Kes see oli, kes nii „õigesti" oskas vastata? Igatahes oli ta valitsejate suuvooder! Siis sain aru, mis tähendab meil „vaba" ajakirjandus. Kui ikka tahad midagi asjalikku öelda, siis see nüsitakse  väikeseks või ei lasta üldsegi rahva ette tulla. See tähendab, et Ansipi valitsus on ka ringhäälingu oma teenistusse palganud, kuigi see peaks ikka kogu Eestit teenima.

Kevadel saatsin oma kirjutise Postimehele, kuhu neid ennegi olin saatnud. Ei trükitud ära. Helistasin arvamustoimetuse juhile (Neeme Korv) ja ütlesin: „Miks te nii rumal olete?" Ta imestas, et teda nii „tituleerisin".

Ei trükkinud seda ära ka Maaleht, Päevaleht ja isegi mitte Nädaline. Kui palusin Nädalise toimetajal Inge Põlmal mulle selgitada või isegi lasta toimetusel kirjutada, mis on minu kirjutises valesti, mis on puudu või mis on ülearune, siis lubas ta seda teha. Aga tagastas selle ilma kommentaarideta, nagu polekski meil mainitud kokkulepet olnud. Kas jällegi on „kellegi käsi" mängus?

Minu kirjutise pealkirjaks oli „Labidad pihku, seeme mulda, sügiseks on toit laual". Ettevõtmine oli mõeldud nii, et igaüks, kes tunneb, et ta võib end veidi liigutada (tuju tõuseb, tervis paraneb!), võiks kepikõnni kõrval või asemel veidi maad kaevata, kasvatada endale kartulid, porgandid, peedid, kapsad ja oh kui palju veel igasuguseid asju. Kohalikud omavalitsused, selle asemel et töötutele abiraha maksta, ostaks neile seemned, annaks labidad (ma isegi võiks mõne ära anda!), eraldaks ülesharimiseks maatüki (kasutamata maad on ju oi kui palju!) ja isegi tagaks suurte linnade elanikele oma haldusala piires „aiamaale" sõitmiseks priipileti.

Aga ei, kus sa sellega! Kui sellest kirjutisest kord rääkisin, siis ütles üks lihtne maanaine: „Kas olete loll või?" Muidugi olen loll, et ise töötan, kuigi juba ammu pensionär, ja tahan, et need, kes on töötud, saaksid ka töötada. Meil aga ei tohi töötuid tööle panna, neid peab hoidma nagu s.... pilpa peal, nagu mu  ema vahel mõne „õrna asja" kohta ütles.

Aga - võib-olla teeme selle tembu järgmisel kevadel ära?! Seni aga lõpetame iga kirjatüki sõnadega „Teeme ära!" Ehk nagu Rooma senaator Cato iga oma kõne lõpul ütles: „Muuseas, arvan, et Kartaago tuleb hävitada." Nii arvan minagi. Korrutame seda mõtet, kuni võib öelda: „Tehtud!"

MIHKEL TAMMELAAN, Rapla

Jaga |