Enne buumi oli meil vara ja polnud laene

Eesti majandusruumi koguvõlgnevus on suurusjärgus 300 miljardit krooni. Ainus lootus seda täiel määral ja probleemideta tasuda on tugeva majanduskasvu taastumine. Puudub aga konkreetne visioon ja selle kujunemises on palju põhjust kahelda.

Eesti saab oma potentsiaalse majanduskasvu järgmistel aastatel rajada üksnes tugevale ekspordile.  Peamiseks takistuseks selle strateegia elluviimisel aga on, et tugeva ekspordi abil üritab oma tänaseid majandusraskusi lahendada enamik meid lähemal ja kaugemal ümbritsevaid riike. Selleks et saaks edukalt eksportida, peab keegi soovima importida. Täna ei ole silmapiiril ühtegi importijat, on ainult eksportijad.

Asjaolu, et Eesti riigil suur võlakoorem puudub ja et enamiku võlga on võtnud erasektor, ei muuda meie majandusruumi olukorda paremaks.  Võlg on võlg ja tuleb tagasi maksta. Kui laenuraha saanuks riik, oleks saanud suuremal määral kontrollida laenuraha tootlikku paigutust, ja selle tagasiteenimine oleks võinud olla kergem.  Kuna aga laenuvõtjaks on olnud erasektor, siis paraku paigutati enamik laenurahast mittetootlikul viisil - elamumajandusse ja tarbimisse.  Kuna ,,ärasöödud raha" võlga tagasi maksta ei aita,  võib laenu tagasimaksmine kujuneda suureks probleemiks.

Eestis võtsid buumiperioodil kõige rohkem laenu just jõukad majapidamised.  Samas on praeguseks suur osa neist jäänud palju vaesemaks ja neil on tekkinud suuri raskusi oma laenukohustuste täitmisega.  Täna veel „vingerdatakse" - s.t. leitakse teatud reserve ja sääste, otsitakse raha kokku tuttavate ja sõprade käest, ühtesid laene tasutakse teiste abil.  Varsti on ette näha olukorda, kus selliste lahenduste leidmine muutub üha raskemaks. See võib kaasa tuua võlgade seisu plahvatusliku suurenemise.

„Hapude laenude" hulk on tänases Eestis väga vaieldav suurus.  Paljud laenuprobleemid on meil praegu n.ö varjatud seisus.  See tähendab, et kui klient ei suuda küll oma kohustusi täita, kuid on käinud pangas lahenduste üle rääkimas, siis suure tõenäosusega ei kajastu see mure „hapude laenude" statistikas.  Selliseid n-ö kahtlasi laene on aga palju.  Ka pangad on huvitatud probleemlaenude osakaalu väiksemana näitamisest ja on endale selleks otstarbeks asutanud tütarettevõtteid - probleemlaenud ja tagatisvarad viiakse tütarettevõtete bilanssi.  Kõigil ülaltoodud ja ka mitmetel muudel põhjustel tundub situatsioon Eesti praegusel  laenuturul ilusam, kui ta tegelikult on.

Eestis on inimestel ka varasid, mida võiks müüa ja millest saadud rahast oleks võimalik võlgu maksta.  Kahjuks ei jaotu varad ja kohustused inimeste vahel ühtlaselt - paljudel on ainult kohustused ja vähestel on kohustuste suurust ületavat vara. Tulenevalt sellest ei ole õige eeldada, et varadega on võimalik kohustusi katta. Kui Eesti majandus ei suuda kiirelt tõusma hakata ja väärtusi looma asuda, siis on väga paljusid inimesi puudutav võlakollaps vältimatu.

Eesti Panga hinnangul tuleks meie koguvõlgnevust suurusjärgus 300 miljardit krooni netovõla saamiseks kõrvutada varade mahuga suurusjärgus 200 miljardit krooni.  Varad paiknevad nii Eestis kui ka välisriikides.  Sel viisil Eesti võlgnevusele hinnangut andes tuleks netovõlaks hinnata 100 miljardit krooni.

Ülaltoodud loogikast lähtudes leiab Keskerakonna volikogu rahanduskomisjon, et kui Eesti majandusruum näiteks müüks omad varad ja maksaks ära võlgu maksimaalsel määral, siis pärast kõigi varade müüki oleksime tühjade kätega, lisaks veel võlgu 100 miljardit krooni.  Enne laenubuumi ei olnud meil laene, kuid mingi vara ju oli. Milline iganes oli selle väärtus, kuid see oli igal juhul suurem nullist. Täna oleme, tinglikult öeldes, varatud, ja veel ka 100 miljardi krooniga miinuses. 

Kas selle põhjal tõepoolest saame väita, et meie lausliberaalne buumimajandus on Eestit edasi aidanud?

KESKMÕTE: Kuidas saame väita, et meie lausliberaalne buumimajandus on Eestit edasi aidanud?

INARA LUIGAS, Riigikogu rahanduskomisjoni liige, Keskerakonna volikogu rahanduskomisjoni esimees

Jaga |