Veel kord lühidalt kahest Eestist

04. veebruar 2004


Esimese Eesti võimuladviku ja selle teenrite väide, et meil on ainult üks Eesti, on häbematu vale. Selle tõestuseks vaadakem riigieelarvest 2003. aastaks planeeritud hüvitisi, millest on näha, et esimese Eesti vanaduspensionäride pensionid ületavad kümnekordselt teise Eesti eakate inimeste toetusi (elatusraha). Kui veel võtta arvesse, et meil eksisteerib kaks keskmist töötasu (KT) - statistikaametis arvutatud KT on riigikogulaste ja ministrite palga aluseks, ja sotsiaalkindlustusametis arvutatud KT põhjal hinnatakse teise Eesti eakate inimeste "pensioni" väärtust (nende KT-de vahe on umbes 1000 krooni) - siis on selge, et kahe Eesti olemasolu ei ole müüt, vaid mõru reaalsus.
Oligarhia teenistuses olevate riigiisade meisterdatud pensioniseaduste abil saavad praktiliselt sundvõlausaldajateks represseeritud teise Eesti vanaduspensionärid juba kümme aastat pensioni asemel nigelat riigitoetust ehk elatusraha.
Paar tuhat aastat tagasi elanud Sokratese õpilane kuulus filosoof Platon on öelnud, et "pole suuremat kurja kui see, mis on tehtud õiguse ettekäändel".
Tänaseni ei ole Euroopa Nõukogu (EN) 1990. a sotsiaalkindlustuskoodeksi (SKK) ametlikku eestikeelset tõlget. Kahju küll! Keegi on huvitatud infoblokaadist. Praegune võimuliit püüab aktsepteerida arhiivis olevat paksu tolmu ja kärbsemusta täis 1964. a SKK-d.
Riigieelarve kohaselt oli 2003. aastaks umbes 300 000-le eakale inimesele "keskmiseks pensioniks" planeeritud 1944 krooni kuus (mis on alla 30% keskmisest kuu brutopalgast) ja riigikogulasest pensionärile oli määratud keskmiseks pensioniks 19 411 krooni kuus. Vahe on kümnekordne!
Inimväärne elu euroliidus peab olema garanteeritud igale eakale inimesele, kellel on tööstaazhi vähemalt 40 aastat. Neil on õigus saada hüvitist minimaalselt 50% Eesti keskmisest kuupalgast.
Viimaste aastate jooksul kasvab Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) pidevalt umbes 10% aastas ja pensionifondi osatähtsus SKP-st langeb pidevalt ka umbes 10% aastas. 2002. a vanaduspensionifond moodustas ainult 5,1% SKP-st, mis on üle kahe korra väiksem euroliidu keskmisest näitajast (12,5%).
Moraalikoodeksit eiravatest poliitsulidest juhtivaid riigiametnikke, kes ei tunnista EN 1990. a SKK, rääkimata rublaajal makstud inimväärsest pensionist (näiteks 56-61% 1985. aastal Eesti keskmisest kuu brutopalgast) ja hoiavad omakootud seaduste täimise ettekäändel üle kümne aasta oma käsi teise Eesti eakate taskus, peaks sotsiaalpoliitika ja pensionireformi kava planeerimise võtmepositsioonidelt eemale tõrjuma.
Aleksander Reben, Tallinn
P.S. Seda artiklit ei võetud enne euroreferendumit vastu teistesse ajalehtedesse.

Tabelist on näha teise Eesti eakate inimeste stabiilne pügamine ehk majanduslik represseerimine, mis on Eesti kapitalismi riikliku arengustrateegia üks tähtsaim programmiline punkt.

Hüvitise saaja Inimeste arv. 2003. a eraldis kr Ühe inimese keskmine hüvitis kuus kr aastas kr

1. Esimese Eesti pensionärid
1.1 Eliitgrupp

President 1 411 00 34 250 411 00
Riigikohtunik 1 267 000 22 250 267 000
Riigikogulane 76 17 703 000 19 411* 232 934*
Kohtunik 29 5 619 000 16 147* 193 764*
Õiguskantsler 1 197 000 16 416 197 000
Prokurör 21 1 906 000 8825 105 900
Kokku: 129 26 103 000 16 802* 202 348*

1.2 Valitsussektori sooduspensionärid
Avaliku teenistuse ametnik 2400
a) Põhihüvitis 2400 55 987 200 1944
b) Lisahüvitis 2400 23 425 000 636
Kokku: 2400 79 412 200 2580* 30 960*

2. Teise Eesti eakad
Riikliku toetuse (elatusraha) saaja 303 280 - 7 968 375 000 -
2400 ~ 55 987 200 =
300 000* 7 912 387 200* 1944** 23 328*

*Arvud antud 2003. a eelarve alusel
**Eaka keskmise tööstaazhi korral (44 aastat)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)