Mõni järelmõte president Bushi visiidist

MANIVALD MÜÜRIPEAL,      06. detsember 2006


Kui mingi toiming on lõppenud, olen eluaeg püüdnud kasvõi hinnanguliselt välja arvutada tehtud kulutuste kasutegurit ja sama ka teistele õpetada.
Nii ka nüüd, kui president Bush korraks Tallinnast läbi sõitis. Ma ei tunne muret mitte ainult Eesti riigi (s.t meie maksumaksjate) kulutuste pärast, vaid ka USA inimeste töövaeva raiskamisest.

Presidendi lennuk. Tõesti võimas värk – saada üle 400-tonnine maast lahti ja panna lendama 1000 km/h! Kohe aga kiuslik küsimus: kui palju maksab sellise ehitamine ja käigushoidmine?
Meie tänuvõlg USA-le. Et nemad pole meie okupeerimist tunnistanud ja nende valitsuse kaasabil õnnestus meil lõpuks taastada oma vabadus. Kas ikka on nii? See, et täna elab siin Läänemere kaldal veel oma keelt kõnelev väike rahvakild, on nendesamade inimeste elutöö, kes 50 aastat elasid siin Moskva ülemvõimu all. Meie ise säilitasime oma järjepidevuse. Pool sajandit lollitati meid sellega, et kohe-kohe tuleme teid „valge laevaga" vabastama. Mõned jäid lollitamist uskuma, mille tagajärjel meie rahva inimkaotuste arv suurenes. Me ise pidime siin omaga hakkama saama. Osa rahvast käis Siberist läbi, tuli tagasi ja jätkas siin eesti rahva sugu. Talupoeg sunniti kolhoosi, alul oli olukord kaunis kehv, kuid elu hakkas paranema ja külarahvas tundis rõõmu oma olemisest. Kui 1960. aastal sündis Eestis 20 200 last ja 1988. aastal 25 060 last, siis selle saavutamisele ei osutanud kaasabi ükski USA president.
Meie oleme nüüd NATO-s. Millise vaenlase eest see meid kaitseb? Seda pole selgelt keegi öelnud. Mõned ringkonnad harrastavad russofoobiat ja sellega rahvast järjekordselt lollitavad. Kui Vene karu paneks meile käpa peale, siis on see karu selle eelnevalt kokku leppinud ühe teise suurriigi presidendiga. Siis ei maksa loota, et NATO (USA) tuleks meid kaitsma. Ka 70 aastat tagasi oli Rahvasteliit, kuhu korra kuulus juba 63 riiki. Kui suurriigid ei saanud oma tahtmist, siis nad astusid liidust lihtsalt välja ja päästsid valla Teise maailmasõja. Pole mõtet unistada, et tänased suurriigid oleksid ausamad.
Viisavabadus. Enne Bushi visiiti mõni poliitik rääkis, et nüüd saavutame viisavabaduse USA-sse sõitmiseks. Nad rääkisid seda nii tõsise näoga nagu oleks elu ja surmna küsimus. Kui müütiline vabadus kunagi saabub, siis vist Varbla valla 1000 elanikust mitte keegi ei hakka järgmisel päeval USA-sse sõitma. Võib-olla et teised vallad sõidavad kohe tühjaks?! Seega nn viisavabadus on kunstlikult tõstatatud pseudoprobleem, mis jätab meie rahva enamuse täiesti külmaks.
Presidendite pressikonverents. Ajakirjanikud said esitada 5–6 formaalset etteantud küsimust. Meenutagem: kas saime teada ka midagi uut?
150 ajakirjaniku Eesti-sõit. Varem sain kuulda, et president Bushi visiit Eestisse pidi USA-s vaevalt ületama uudisekünnist. Sellise ajakirjanike „armee" saatmine on omamoodi rituaal, millega on tahetud rõhutada mingi formaalse visiidi tähtsust. Arvan, et oleks jätkunud 15 ajakirjanikust, kes oleks võinud oma lood internetti üles riputada. Internet on Ameerikas ju olemas, olgugi et e-valitsus veel puudub. Või kiitis Bush lihtsalt viisakuse pärast meie peaministrit e-valitsuse tutvustamise eest? Kas oleks võimalik teada, kuimitu ajakirjanikku sellest 150-st käis Tallinnast kaugemal?
Turvameetmed. Kas sellega ei pingutatud üle? Kas keegi tunnetab selliseid kuritegusid, mille eest võib karta veritasu? Sellise julgeolekurezhiimi kehtestamine peab kunstlikult suurendama visiidi tähtsust. Eks sellise julgeolekumahu rakendamine ole väga tulus äriprojekt – tellitakse töid ja teenuseid, mida kõige rumalama reklaami abil ei suudeta kellelegi pähe määrida.
Igasugused rituaalid ja formaalsused. Aastakümneid tagasi hakkasin jälgima, kui tõsise näoga keegi oma formaalset kõnet paberilt maha loeb, ja pärast koosoleku lõppu tähendasin üht-teist üles: kui palju inimesi ja mitu tundi käsukorras koos oli ning kui palju tunde ühtekokku raisku läks, mida uut ja õpetlikku teada saime? Hakkasin sellist raiskamist pidama punase süsteemi ainuomaseks suureks puuduseks ning tekkis arvamus, et turumajanduse tingimustes sellist raiskamist ei toimu. Nüüd oleme kapitalismi taastamist omal nahal tunda saanud ning oma pettumuseks pean tunnistama, et nüüd on palju rohkem igasugust formaalset sekeldamist, millega tahetakse rahvale näidata, et toimub sisukas töö inimkonna hüvanguks. Bush sõitis pimedas hotelli, sealt hommikuhämaruses Kadriorgu ja Toompeale, ning juba ta kiidab meie maa ilu ja külalislahkust. Samal ajal ta ei näinud siinoldud 16 tunni jooksul meie maad ega kohtunud ühegi tavainimesega. See on ju vana komme, et külaline peab kutsujale mõne komplimendi ütlema. (Samas meenub, kuidas meie ajakirjanikud tahtsid Mailis Repsi risti lüüa, kui ta Marimaal käies oma küllakutsujaid veidi kiitis.)


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)