Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Riik vajavat inimühikuid. Aga inimesi?

KAIRIT HENNO,      15. oktoober 2014

Meil loetakse nüüd lapsi. Ja raha. Eriti seda viimast. Riigi tõhusaks toimimiseks olevat puudu nii ja nii mitu inimühikut – lapsi napib, töö- ja sünnitusealised pühivad kodumaa tolmu jalgadelt, mistõttu pensionisüsteem kipub kokku varisema, rahva elujõud kuhtuma, „kuluinimeste“ arv ohtlikult lähenema „tuluinimeste“ arvule. Inimühikud! Neid on valemisse juurde vaja, muidu võrdus ei klapi, riik ei toimi! Naised sünnitama, eakad ja vigased tööturule tagasi, või muidu toome inimühikuid mujalt maailmast. Tehtud! Turumajanduse veskid jahvatavad jälle, oleme tegutsenud kulutõhusalt ja raha teeb raha.

 

 

Kuhu kogu selles tantsus jäävad inimesed? Need osatud, kellest keeruliste olude keerises on saanud „kulupool“: töötud, kehva tervise, kõrge ea või hoolduskohustuse tõttu alaliselt või ajutiselt töövõimetud?

Ma ei ole lugenud Eesti ajakirjandusest eriti palju sellest, et me aitame järele nõrgemaid, kuna seda teha on inimlik, kuna see on ühiskonnana elamise mõte. Et me ei aita vaid tootmaks sobilikke inimühikuid turumajanduse masinavärgile, vaid sellepärast, et oleme inimesed ja et aidata on inimlik. Et üksteise aitamine õigupoolest ongi inimeseks olemise mõte.

Liberaalne turumajandus sobib hästi kokku protestantismi vaimuga: aidata tuleb eelkõige iseennast. Endistest nõukogude liiduvabariikidest, praegustest siirderiikidest on selgelt protestantlikud Eesti ja Läti. Meil pole kombeks üksteist hoida või kogukonnana toetada hättasattunuid, nagu on tavaks katoliiklikes maades, nii ida- kui ka läänekatoliku mõtteviisis.

Eesti ja Läti sotsiaalkulutused on madalaimad Euroopa Liidus. Avalik arvamus neis kahes riigis kaldub pigem selle poole, et vaesed on oma hädades ise süüdi, aidaku end ise. Tuleb püüda omal jõul toime tulla. Hädaldada või riigilt toetusi lunida on taunitav. Saamatud ja laisad mukid ärgu virisegu, vaid kobigu tööle.

Kas nii? Kui saamatu on pereisa, kelle tööandja kaob nelja tuule poole, jättes töötajatele palgad välja maksmata? (Sest „ärimehel“ on vaja eeskätt päästa enda nahk.)

Kui saamatu on üksikvanem, kes hoolduskohustuse tõttu ei saa naasta tööturule? (Sest lasteaiakohti napib.)

Kui saamatu on ääremaal elav pere, võrreldes Harjumaa perega, sest inimestele makstakse sama töö eest kordades erinevat palka? (Sest riigi nurjunud regionaalpoliitika tõttu on piirkondlik palgalõhe kärisenud just nii suureks.)

Kui saamatu on eakat või puudega lähedast kodus hooldav pereliige? (Sest riik on hoolduskohustuse pannud perekonnale, andmata selleks vahendeid.)

Kui saamatu on pensionärist kuriteoohver, kellelt kelm petab välja kogutud vara? (Sest riigil ei jätku raha politseile ega hakka kohtu hammas osava päti peale.)

Kus on riik? Kus on ühiskond?

Ja põhiline – kus on hundimoraali hukkamõist?

Eesti käriseb igast otsast, sest meie ühiskond tegeleb inimühikutega, mitte inimestega. Minu Eesti aga on inimeste riik.

 

[esiletõste]Kus on riik? Kus on ühiskond? Kus on hundimoraali hukkamõist?

 

KAIRIT HENNO, kodanik



Viimati muudetud: 15.10.2014
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail