Pensionikindlustusel pole usutavat garantiid

Liisi Pettai,      13. veebruar 2002


Seitsmendat aastat püütakse inimestele asjatult selgitada vabatahtliku pensionikindlustuse kasulikkust. Ehk on halba mõju avaldanud Tartu Kommertspank või piimatööstused, mis jätsid tuhanded inimesed rahast ilma. Usaldust ei tõsta ka asjaolu, et 1988. a pensionikindlustuse sõlmijaid armetult peteti.

Kindlustust peeti ausaks asutuseks. Kui pakuti välja pensionikindlustus, olid need tingimused mulle sobivad. Sõlmisin lepingu maksimaalsele kindlustussummale 8.02.1988. a nr 983 108 seeria 00003 Eesti Riikliku Kindlustuse Harju rajooni Inspektuuris. Kindlustussummaks 50 rubla kuus. Sissemaksu summaks tuli 4498,20 rubla, sellest maksin Eesti Riiklikule Kindlustusele 2301,60 rubla ja riiklikule aktsiaseltsile 2196.60 rubla. Sain keskmist palka 120 rubla kuus. Peale maksude mahaarvamist tasusin kindlustusmaksed 52,.30 rubla. Seega läks seitsme aasta sissetulekust 50 protsenti pensionikindlustuseks. Jäin rõõmsalt ilusat pensioniaega ootama, kus lisaks väljateenitud aastate pensionile saan veel pea pool kuupalka. Aga ei olnud see esimene pensionipäev sugugi nii meeldiv kui arvasin.

Loodetud pensionit ei tasu oodata

Pensioni maksmisest ei tahetud kuuldagi, pakuti tagasiostu summat 10:1-le, sest oli olnud rahareform. Sellega ma ei nõustunud, sest lepingud olid üle läinud ühe riigikorra alt teisele, ilma lepingutingimuste muutmiste või tühistamisteta. Nii hakati pensioni maksma 1995. aasata eest 55 krooni, 1996.aasta eest 60 krooni. Nendelt summadelt oli maha arvatud postikulu 5,65 krooni, mis lepingu tingimuste kohaselt oli kindlustuse kanda ja hiljem asja selgitamisel ka tagastati. 1997. a. tuli üllatus - rahakaart 300 krooniga. Ei uskunud silmi - kas tõesti 300 krooni kuus? See oleks reaalne. Igaks juhuks küsisin järele, sest rahakaardil selgitust ei olnud. Saigi asi selgeks. Sisuliselt tähendas see kokku leppimata tagasiostu 10:1-le. Tundsin huvi, kas leping kehtib edasi, vastuseks sain, et eks näe, mis selle aja peale saab. Kas üldse kindlustust on ja kas elame nii kaua.

Lapsikud soovitused mõistliku kompromissi asemel

Nii olen kaotanud seitsme aasta palgast 50 protsenti ja tagasi saanud 415 krooni, kuigi leping on sõlmitud kindlustusvõtja surmani ja tagastamata summad pidid saama pärijad. Ei ole siit omalgi midagi saada, rääkimata veel pärijatest. Aga ilusaid lubadusi lepingu sõlmimisel anti küll ja keegi pole neid tühistanud. Ka mõistlikku kompromissi ei ole tahetud leida. Küll on antud lapsikuid selgitusi, näiteks Kindlustusinspektsiooni peadirektori proua Ellen Ridaste kirjast 31.10.97. a: "Oluline on ka pensionikindlustuse kui traditsiooni puudumine Eestis, riigikorra vahetusest tulnud raha väärtuse kaotus, säästmise põhimõtete ebapopulaarsus jm." Eesti kindlustuse pressiesindaja Olle Tischler soovitas Maalehe (nr 50 12. detsembri 1996) kaudu sellised summad uue lepingu sissemakseks kasutada, mida sõlmitakse uues majanduskeskkonnas, mis uueneb pidevalt ja väljamaksu aeg on ikka uuem kui lepingu sõlmimise aeg.

Selle kindlustusliigi peale on kulutatud suuri reklaamisummasid. Kas ei oleks kõige mõjusam reklaam respekteerida ülevõetud kindlustuslepinguid, sest neid lepinguid oli väga vähe ja veel vähem neid, kes täissummas tasusid. Asi tundub olema põhimõttes "... kasum on meie töö vili", stagnaaegsetele ei kuulu siit midagi.
Kuidas võib teha pensionikindlustust kohustuslikuks, kui sellel puudub garantii?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)