Eesti vabaks viinakatkust!

Aga nüüd? Viina, veini, õlut ja muud uimastavat pakutakse pealetükkivalt igas marketis ja poes, bensiinijaamadeski. Aastas ühe elaniku kurku voolav keskmine absoluutalkoholi kogus ulatub 12 või enamagi liitri kanti. Sellega kaasnevad liiklus- ja tööõnnetused, purjuspäi külmumised jm hädad, alates hukutavast maksatsirroosist kuni südame- ja veresoontetõbede süvenemiseni.

Alkoholiaktsiisist saadav riigikassatulu ei tasakaalusta alkoholi liigtarbimisest johtuvat suurt kahju. Kainust väärtustavam osa ühiskonnast on meilgi korduvalt tõestanud-põhjendanud vajadust piirata alkoholimüüki. Ent nii alkoholi tootjate ja müüjate lobitöö poliitkuluaarides kui ka valitsuskoalitsiooni lühinägelik alkoholipoliitika on sellealased meetmed seniajani nõngelt välistanud. Et justkui saaksid ostjate "demokraatlikud vabadused" kuidagiviisi kannatada, kui igal ajal ja igast kohast kärakat kätte ei saa.

Ometi kõneleb rahvusvaheline kogemus sellest, et parim abinõu liigjoomise vähendamiseks peale hinna tõstmise on ikkagi alkoholi kättesaadavuse otsustav piiramine. Kainemate riikides tanklates alkoholi ei pakuta, tavalistes toidupoodides samuti mitte. Sealt ei saa ka kangemat õlut. Suuremateski linnades leidub vaid mõni viina-veinikauplus.

Kuid meil on alkohol igal sammul ja võimalusel võtta ja kurku kallata. Peale kõige muu on see viinud selleni, et purjutama kiputakse aina nooremalt. Ajakirjandus lausa kubiseb näidetest, kuidas lällavaid kooliõpilasi muudkui „plate" peale viiakse.

ANTS TAMME

Jaga |