Eesti Rindemeeste Ühendus lõpetab tegevuse

Ajalugu rebis Eesti rindemehed kolme armeesse

See oli ja on tänini raske ja aeganõudev töö. Püüdes mõista, mis takistab rahva õigustatud ootuste täitumist, ei saa märkamata jätta, et üheks põhjuseks on põliselanike vastandamine üksteisele - see, et meile pealesurutud ideoloogias omistatakse Teises maailmasõjas osalenud eestlastele okupatsioonivõimude omaksvõttu ja kuritegelikke tegusid oma rahva vastu.

Kui sellise valehinnangu andmisel lähtutakse ainult oletustest, eelarvamustest ja põhjendamata  süüdistustest, jättes need süüdistused kohtus kontrollitud ja tunnistatud faktidega tõestamata, on tegemist kuriteoga mitte üksnes süüdistatavate, vaid kogu rahva vastu, tekitades usaldamatust ka meie riigi suhtes.

Teine maailmasõda oli Eestile ja eestlastele võõras, pealesunnitud sõda. Kuna 1939. aastal ei andnud Eesti valitsus käsku üheskoos, riigi nimel võidelda ühise vaenlase vastu, said Teises maailmasõjas Saksa ja Nõukogude vormi kandvatest eestlastest sundvaenlased. Selles sõjas võitles erineval vaenupoolel ühtekokku  ligi 100 000 eestlast. Seetõttu on kõik eesti pered seotud nende traagiliste sündmustega.

Selleks et peatada rahvusliku ühtsuse lõhenemine ja aidata jõudumööda kaasa ühtehoidva ühiskonna ülesehitamisele ning kaitsta sõjatandril võidelnud eestlaste ühishuve, asutatigi 15. mail 1995 Tallinnas AS-i Mainor saalis Eesti Rindemeeste ?hendus. Asutajateks olid Eesti Vabariigi kodanikud, kes sõltuvalt sünniaastast, kujunenud olukorrast ja isiklikest tõekspidamistest olid sõdinud Teises maailmasõjas. Asutamiskoosolekule kogunes poolsada veterani. Vaatlejatena olid kohal Tallinna vabadusvõitlejate esindus ja Soome Sõjaveteranide Eesti ?henduse esimees kapten Sven Ise.

Hitleri armees sõdinud väldivad Punaarmeesse mobiliseerituid

Vaatamata nende meeste vastuagitatsioonile, kes nimetavad end vabadusvõitlejateks, ning vaatamata ka sellele, et kapten Ise keelas soomepoistel loodavasse ühendusse astuda,  organisatsioon siiski loodi. Selle liikmeskonnas oli Nõukogude ja Saksa vormi kandnud veterane võrdselt pooleks.

Pärast Rindemeeste Ühenduse asutamist alanud laimukampaaniat tõendab kogukas arhiiv. Sellele vaatamata  on ühendus  rohkem kui 14 aastat tegutsenud. Kuigi loodetud tulemust ei tulnud, on ikkagi olulisi kordaminekuid.

2003. aastast on Eesti  Rindemeeste Ühendus Euroopa Sõjaveteranide Konföderatsiooni (CEAC) liige ning osales selle konverentsidel Pariisis ja Londonis. 2008. aastal toimus Eesti rindemeesteühenduse kutsel ja korraldamisel CEAC konverents Tallinnas.

1996. aastal esines ühendus  algatusega püstitada Tallinna Teatri väljakule kõigi Teises maailmasõjas võidelnud eestlaste ühismonument, kuid 12 aasta pikkuse ettevõtmise nurjas peamiselt vabadusvõitlejate vastuseis.

Rindemehed kirikuvande alla

Peaaegu juba teostumiseni jõudnud kavale paigutada ühte Tallinna kirikusse bareljeef, kus kujutatakse Eesti Ema ning tema kolme sõjamehest poega, kel seljas Soome, Saksa ja Vene munder, pani veto Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistoorium peapiiskop Andres Põderi eesistumisel.

Esmalt kavatseti mälestustaies (skulptor Marje Mee) panna Kaarli kirikusse, seejärel Jaani kirikusse. Lõpuks saavutati nõusolek Oleviste kirikus tegutsevalt Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu koguduselt, kuid EELK Konsistoorium kui kirikuhoone valdaja pani oma keelava otsusega rindemeeste lootuse anda kõigile nähtav panus kaitsmaks Teise maailmasõja tagajärgi üle elavate eestlaste ühishuve otsekui „kirikuvande alla".

Rindemehed, olles sügavalt solvunud Konsistooriumi ebakristliku keelu üle, lohutavad end Kristuse sõnadega „Andke neile andeks, sest nad ei tea, mida nemad teevad". On ju kirik selle sammuga välistanud lepituse ja Eesti meeste ühendamise, samuti kõigile andeksandmise veel 70 aastat pärast sõda. Ema jaoks olid ju kõik pojad võrdselt armsad, ja küllap oleks ka Kristus oma õiglase palge paljukannatanud sõjameeste  poole pööranud.

Rindemeeste Ühendus  tänab

kõiki toetajaid, eriti AS-i Mainor ja Tallinna Kesklinna Sotsiaalkeskust, ega pea viha ka nende suhtes, kes on tänini suutnud mõlemal poolel sõdinud sõjaveteranide lepitajaid vaid kiruda.

„Eesti Rindemeeste Ühenduse olemasolu on tõestanud, et eri vaenupoolel võidelnud veteranid on võimelised tuleviku nimel üheskoos tegutsema. Kui inimsusevastased kuriteod on aegumatud, siis vennaviha mitte - kui seda üldse on tegelikult olnudki. Me soovime kõigile Teise maailmasõja veteranidele pikka eluiga, Eesti riigile igipõlist iseseisvust ning eesti rahvale õnne, toimetulekut ja südamerahu," on ER? juhatuse esimees Ilmar Haaviste kokkuvõtlikult sõnastanud ühenduse kreedo.

ILMAR  HAAVISTE, Kn toimetus

Jaga |