Täna 90 aastat tagasi asus Eesti oma riigi loomisele

RALF R. PARVE,      28. november 2007


8. aprillil 1917 toimus Petrogradis eestlaste meeleavaldus. Tollal elas Venemaa pealinnas rohkesti eestlasi, arvukalt eesti sõdureid teenis ka Petrogradi sõjaväeringkonna väeosades. Nii koguneski hiigeldemonstratsioonile 40 000 eestlast, neist 15 000 olid sõjaväelased, kes marssisid sinimustvalgete lippude all täies rivikorras ja relvastatult. 12. aprillil 1917 kinnitaski hirmunud Ajutine Valitsus seaduse Eestile omavalitsuse andmise kohta. Keskvõimu kõrgeimaks kohapealseks esindajaks sai kubermangukomissar Jaan Poska. Ühtlasi valiti esmakordselt Eesti ajaloos rahvaesindus – Maapäev – ja moodustati selle täitevorgan – Maanõukogu.


Kui Vene impeeriumis toimus riigipööre, mida tuntakse Oktoobrirevolutsioonina, ei õnnestunud kogu Eestis nõukogude võimu sisse seada. Seda takistasid eesti rahva enamuse rahvuslik meelsus ja eesti rahvusväeosade olemasolu. Sisuliselt elas tolleaegne Eesti kaksikvõimus. Kuna rahvusväeosad oli kindel jõud, otsustaski Maapäev trotsida nõukogude võimu ja teha 15. (28.) novembril 1917 otsustav samm.´

Sellel päeval 90 aastat tagasi tuli Maapäev Toompeale kokku erakorraliseks istungiks ja võttis Jaan Tõnissoni ettepanekul vastu deklaratsiooni, milles Maanõukogu tunnistab enese Eestimaa ainsaks kõrgemaks võimukandjaks.

Alguse sai raske poliitiline tee, mis viis Eesti Vabariigi loomisele.

Aeg Vene riigist lahkuda

Neil ajaloolistel aegadel, kui Jüri Vilms ja sotsiaaldemokraatide parema tiiva nimel esinenud Otto Sternbeck veel pidasid Eesti saatust kõige tihedamalt seotuks Venemaaga, oli juba ka neid, kes Venemaa peale käega lõid. Nii tähendas Paul Olak „Tallinna Teatajas" 8. (21.) novembril:

"Oleme lõpulikult maha matnud kõik lootused, et Vene rahvas meie seisukorda parandada võiks, – ta ei suuda enam endagi üle valitseda... Praegu oleme korraldamata sõjariistus hulkade vägivalla ohvriks jäetud, tulevikus mõistab meile elu või surma otsuse Europa suurvõimude tahtmine. Arvavad nad, et neile kasulikum on, kui Eestimaa Venemaa kubermanguks jääb, siis jääb ta seks. Leitakse aga, et „Europa tasakaal" meie iseseisvust nõuab, siis saame selle. Vene rahval ja veel vähem Vene ja meie enamlastel saab selle kaalumise ja kauplemise juures vaevalt mingit otsustamise õigust olema."

Ent olukorrad muutusid lausa tundide ja päevadega. Juba 15. (22.) novembril 1917 kirjutas Jüri Vilms „Päevalehes":
"Venemaa rahvad on alanud oma eriteed käima ja oma kodumaa saatust lahutama Suur-Vene saatusest: Ukraina on enese iseseisvaks kuulutanud, Don valitseb ennast ise, Soome on oma enese maapäeva kõrgemaks võimuks kuulutanud. Ka Eestis pole enam keskvõimu esitust olemas.Aeg on käes, kus meie iseseisvalt ja vabalt oma enese teed peame hakkama käima."

Eesti lahkulöömine Vene riigist

8. (15.) novembril avaldas I Eesti polgu komiteede üldkoosolek nõudmise, et Maapäev viivitamata kokku astuks ja kuni Asutava Kogu kokkutulemiseni kogu riigivõimu Eestis enda kätte võtaks. Veidi hiljem pani polgukomitee Maapäevale ette kokku tulla Haapsalus, et I Eesti polgu kaitse all olla. Siiski langes valik Tallinna kasuks.

Nii tuligi Maapäev 15. (28.) novembril erakorraliselt kokku. Kuna oli karta Maapäeva laialisaatmist enamlaste poolt, valmistati kõik otsused vanematekogus üksikasjalikult ette. Maapäeva koosolek oli ainult otsuste vormiliseks vastuvõtmiseks. Sellest võtsid osa peaaegu kõik maanõunikud peale enamlaste.

Pealtvaatajaile jäetud ruum Toompea lossi Valges saalis oli pungil täis, eriti oli seal eesti sõjaväelasi.

Kõigi häältega (9 erapooletuseks jäämisel) võeti vastu Jaan Tõnissoni poolt ette kantud resolutsioon:

"Eesti Maanõukogu tunnistab ennast Eestimaa a i n s a k s
k õ r g e m a v õ i m u kandjaks, kelle määruste ja korralduste järele kõikidel Eestimaal tuleb käia, kuni Maanõukogu poolt demokratlise valimisseaduse põhjal viibimata kokku kutsutav Eesti Asutav Kogu kokku astub, et Eestimaal riiklist korda kindlaks määrates maal lõpulikku s e a d u s a n d l i s t ja v a l i t s u s l i s t võimu luua."

Sellega keelduti tunnistamast Oktoobrirevolutsiooni abil võimu haaranud Nõukogude Venemaa valitsust ja selle kohalikke sabarakke.

Ühel häälel võeti vastu Konstantin Pätsi ettekantud üleskutse eesti sõjameestele. Neid kutsuti kodumaa kaitseks eesti polkudesse, oma maad ja rahvast hävituse eest päästma. Üleskutses öeldi: "Nüüd on aeg kätte jõudnud, kus Teie enam ei peaks võersile jääma, sest asutatakse Eesti sõjaväe osad, ja neist ei tohiks keegi arusaaja sõjamees eemale jääda. Nõudke tungivalt, et Teid enam kauem endistes väeosades kinni ei peetaks, vaid seadusliku korra järel ja sõjariistadega varustatult oma kodumaa kaitseks Eesti polkudesse saadetakse. Iga tund on kallis, iga päev lähendab meie maad ja rahvast tumedale ja hirmsale tulevikule. Meie peame ise oma kodumaa ja rahva kaitseks kui kindel, korraldatud kogu korralageduse vastu välja astuma. Kõik kodumaale!"

Koosolek sai läbi 25 minutiga. Kõik oli läinud üksmeelsemalt kui esialgu arvati – Maapäeva tunnistamisel kõrgeimaks võimuks oli 48 maanõunikust ainult üheksa (osa sotsiaaldemokraate ja sotsiaal-revolutsionääre) jäänud erapooletuks.

Eestlastest võimuesindajad olid teinud esimese otsuse omariikluse kehtestamiseks. Konkreetne ja otsustav samm astuti 24. veebruaril 1918.

Punane udujutt Maapäevast

Omaaegsete ajalookäsitlust suunanud partorgide tellimisel ja näpunäidetel kirjutas 1952. aastal Gustav Naani toimetatud „Eesti NSV ajaloos" ENSV Teaduste Akadeemia tegevliige Joosep Saat ajaloolisest Maapäeva istungist nõnda:

„Kodanliku „maapäeva" laialiajamine. Novembri keskpaiku otsustas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee laiali saata kodanluse „maapäeva", kes kutsus üles Nõukogude valitsuse korraldusi mitte täitma. Maapäev aga keeldus täitevkomitee otsust täitmast ja jätkas rahvavastase salanõu sepitsemist, ühenduse pidamist välismaa imperialistidega.[- - -] Töörahva koosolekuil üle maa võeti vastu resolutsioone, milledes nõuti, et mustsajalise kodanluse rahvavastase vandenõu staap – kubermangu maanõukogu tuleb viivitamatult laiali saata. 15. (28.) novembril toimus Tallinnas suur ülelinnaline töörahva demonstratsioon, millest võtsid osa kümned tuhanded töötajad. Tööliste hulgad kogunesid Toompea lossi ette. Sinna tulid ka Eesti polkude soldatid, kes ühel häälel olid vastu võtnud resolutsiooni „maapäeva" laialisaatmise kohta. Sütitavate kõnedega esinesid V. Kingissepp ja J. Sihver. Töörahvas nõudis lõpu tegemist kodanluse nõukogudevastasele rahvavaenulikule tegevusele ja ajas kontrrevolutsiooni pesa – maapäeva laiali."

Mõistagi polnud selles kirjatükis ridagi selle kohta, et Eesti otsustas lahkuda nii punasest kui ka valgest Vene riigist. Naerma ajab kogu punaüritusest osa võtva massi väidetav poliitiline teadlikkus.

Tolle aja lehti lugenuna tuleb silme ette üks miitingu kirjeldus. Nimelt pidas veoautokastist kõnet keegi mees, kelle vaated kuulajate seas poolehoidu ei leidnud. Äkki kõlas kellegi ähvardav üleskutse: „Pekske, tema ema on naissoost!" Möirates tormas rahvahulk oraatorit peksma.

Niipaljukest siis tolleaegse „punamassi" haritusest ja klassiteadlikkusest. Muuseas, märatsev pööbel Toompea lossi ees, hakates lossist väljuvatele Maapäeva saadikutele kallale tungima, asus kolkima ka löömamehi korrale kutsuvat Viktor Kingisseppa.

Naan & Saat võltsisid ajalugu üsnagi korralikult. Tegelikult käisid Maapäeva laialisaatmise vastu Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitees protesti avaldamas eesti ja ukraina sõjaväelaste ülemkomiteede, I ja II Eesti polgu esindused. Ka paljude ettevõtete töölised protestisid – Beckeri ja Lutheri vabriku, depoo jt töölised olid suure häälteenamusega otsustanud Kingissepa meeleavaldusest üldsegi mitte osa võtta.

Toimunu kohta saab parima hinnangu koguteose „Eesti Vabadussõda" I köitest:

„Enamliku korralageduse kasvav areng oli järkjärgult haaranud oma hõlma ka meie kodumaa. Ta toetajaks siin kujunes käputäis kohalikke eesti enamlasi, peamiselt aga Vene hulgalised laostunud väemassid, kes kogu maal ujutasid üle meie külad ja linnad. Piiritu korralagedus, röövimised ja vägivald arenesid siingi kõikjal ühenduses ägeda kihutustööga, valimatu sõimuga ja ähvardustega „neetud kodanluse" aadressil. Tasakaalukale ja kainelt mõtlevale eestlasele kõik need laiad vene anarhilise iseloomu liialdused mõjusid algusest peale vastikult ja eemaletõukavalt."

Kõige selle vastu astusid eestlased, relv käes, välja oma Vabadussõjas. Aga see on juba hoopiski uus jutt ja uus teema.

[illustratsioon]

15. (28.) november 1917 Toompeal. Toompea loss, kus peeti Maapäeva ajalooline koosolek, oma tolleaegsel kujul. Maalil on kujutatud osa rahvahulgast, kes tuli Toompeale Maapäeva laialiajamise sihiga.
J. Pütsepa maali repro Eduard Laamani koguteosest "Eesti iseseisvuse sünd".

Viimati muudetud: 28.11.2007

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)