Raamat Heino Aassalust: eestluse aatekandja

„Heino Aassalu. Mosaiik" on pealkiri, mille alla on koostaja koondanud mäletajate mõtted ja meenutused, ennekõike aga nende varjamatu ja unustamatu austuse oma kaasaegse, kolleegi, venna või koolivenna, õpetaja, sõbra või lihtsalt kaasteelise kohta. Aassalu eludaatumid on 27. juuli 1932 - 20. veebruar 2000, ja nende vahele mahub uskumatult palju - nii palju, et Age Raa tunnistab juba niigi üsna mahuka kogumiku saatesõnas: peategelase elutöö väärib teaduslikku analüüsi.

Seniks on aga hea, et Heino Aassalu 80. sünniaastapäeva tuules valmis monograafia, mille kirjastas Rahvakultuuri Keskus ja mida toetas Kultuurkapital. Nii sai oma mälestusi ja teadmisi Heino Aassalust trükisõnas ja pildis talletada uhke galerii Eesti tuntud kultuuritegelasi - esmajoones muidugi teatri-, muusika- ja tantsukultuuri esindajaid.

Age Raa,

kes ise on samuti rahvatantsija-taustaga, rõhutab, et Heino Aassalu puhul oli tegemist suure töövõimega mehega, kes terve elu pühendus vaid teistele, mitte iseendale, nagu tänapäeval suuresti kombeks. „Loova mõtlejana, üldistajana, tantsuloomingu aine valdajana suutis Heino Aassalu - hoolimata režiimist ja muust kontekstuaalsusest - oma tegevusega mõjutada ajastut, milles ta elas, tehes seda isikliku eetilisuse tasandilt oma töö ja tegevusega, seistes hea eesti rahvatantsu säilimise, arenemise ja rahvatantsupidude jätkusuutlikkuse eest."

Aassalu oli koreograaf ja tantsupedagoog, eelkõige aga suur teatriarmastaja. Kuid nagu ta ise oma mälestustes märgib, „teismelisena kasvasin ma ühe suvega nii pikaks, et ei sobinud balletitantsijaks", ja seetõttu õhutas õpetaja Ullo Toomi teda tantsuloojaks. See amet tõi talle viie üldtantsupeo üldjuhi koorma. Ühe suurpeo lavastamist võrdles Aassalu ise arhitektuurse ehitise või täppisteadusega. Lisaks rahvatantsupidudele jätkas Aassalu tantsuseadete tegemist „Estonia" teatri lavastustele. Samuti jõudis ta seada lavale Moskvas toimunud eesti kunsti ja kirjanduse dekaadi kontserte ning 1957. a Moskva ülemaailmse noorsoofestivali tantsusüiti. 1980. aastal osales Aassalu olümpiamängude Tallinna regati avapidustuste lavastamisel.

Kõik need ja järgmisedki suured tööd teenisid kiidusõnu. Eesti tantsukultuur oli 1950-ndatest, mil Heino Aassalu oma lavastajatööd alustas, 1990-ndateks, mil ta selle lõpetas, läbi teinud tohutu arengu.. See oligi Aassalu tegevuse kõrgaeg.

„Minu põlvkond

tuleb ühiskonnast, kus puudusid ahvatlused, mis ei anna moodsale inimesele uneski rahu. Puritaanlikud kitsendused olid iseenesest mõistetavad. Rahal omaette polnud tähtsust," on teatri- ja tantsukorüfee ise tunnistanud.

Kõige ilusamaks eesti rahvatantsuks

pidas Aassalu „Targa rehealust", mille muusika on balletti „Tiina" jäädvustanud Lydia Auster. „Väga pühalik ja pidulik tants," leidis koreograaf. „Üks pühalikumaid eesti tantse üldse. Mina näen selles tantsus kummardust maale," rääkis Aassalu, kelle arvates väljendus siin eestlase ürgne iseloomujoon - tasakaalukus, mõtlikkus, lugupidamine loodusest.

Heino Aassalu on tuntud ka tantsust kirjutajana - lisaks 30 aastat kestnud tegutsemisele balletiarvustajana ning tantsualastele sõnavõttudele teles ja raadios on tema sulest ilmunud monograafia Tiiu Randviirust ja „Vanemuise" esitantsijast Jelena Poznjak-Kõlarist.

Oma tantsuansambliks oli Aassalul aga „Randlane", rohkesti tunnustust pälvinu nii kodumail kui ka mujal maailmas.

Heino Aassalu elutööst

ja kokkupuuteist temaga on Age Raale kõnelnud Ülle Ulla, Ago-Endrik Kerge, Kalju Saareke, Kustav-Agu Püüman, Helju Mikkel, Ilma Adamson, Niina Raadik, Ülo Luht, Angela Arraste, Ilmar Moss jmt. Valli Lember-Bogatkinalt on lisaks meenutustele rahvatantsuainelisi akvarelle. Rohkest fotovalikust vaatab vastu eestlaste 20. sajandi elav kultuur, mis aitas meid elada kõigil aastakümneil ja millest tänaseks on saanud meie ajalugu - laiemalt kui seda eeldaks vaid tantsukäsitlus.

Rahvatantsulavastuste kunstnik-kujundaja Kustav-Agu Püüman on oma Aassalu-meenutustes resümeerinud:

„Muutuste aeg ühiskonnas

ja tehnoloogias oli talle küllaltki valulik. Väga paljud asjad kukkusid järsku kokku, hinnati ümber seda, mis sa olid oma tööga ehitanud. Minule jäi mulje, et ta ei suutnud sellega päris hästi kohaneda ja kõike omaks võtta. Ma mõtlen iseennastki, ma käisin mobiiltelefonist ja arvutist tükk aega suure kaarega mööda, sest mulle tundus, et see ei ole minu jaoks. Kuni ma sain aru, et elu ei lähe ilma tehnikata edasi, ma pean oskama tööd arvutiga teha ja mobiil on ka elementaarne töövahend. Heino jäi elu lõpuni truuks paberile ja pliiatsile. Ma ei tea, kas tal kirjutusmasin üldse oli. Mina olen näinud ainult tema käsitsi kirjutatud käsikirju. Tal muide oli väga ilus ja selge käekiri. Teda iseloomustas üldse äärmine korralikkus ja korrektsus ning nii olid ka ta mõtted korras."

Küllap tundub see kirjeldus tuttav paljudele n-ö vananeva põlvkonna eestlastele, kes pidasid oma missiooniks ka pikkadel nõukogulikel aastakümnetel hoida kultuuri kaudu alles isamaad ja emakeelt, vaatamata kõigile force majeure'idele, mis meie rahvast siis tabasid. Ja nüüd püüame jälle teha sedasama koos järjekordse „tehnoloogilise progressiga", võttes kasutusse mobiilid ja tippides püüdlikult arvutitel tekste, mille mõistmist loodame ka tulevastelt põlvkondadelt.

Sest mida muud me saame teha?

URMI REINDE

[fotode allkirjad]

„Randlase" õnnelikud tantsijad oma õpetaja, peo pealavastaja Heino Aassalu käevangus 1981. aasta tantsupeo lõpus Komsomoli staadioni läänetribüüni ees. (Helle Uuehendriku erakogu)

Valli Lember-Bogatkina Heino Aassalu 25. sünnipäeval. (Bogatkinite erakogu)

Valli Lember-Bogatkina lubas lahkelt kasutada Aassalu-raamatu illustratsioonina oma rahvatantsuainelisi akvarelle.

Igasugune tähekujund tantsumurul mõjub efektsena. 1955. (Helle Uuehendriku erakogu)

Jaga |