Võitlus "absoluutse tõe" kuulutamise eest Eesti meedias

Nõukaaegu segati "Ameerika Hääle" saatjaid ja Soome TV jaoks tuli kasutusele võtta eraldi hääleplokid. Nüüd, aastal 2018, üritatakse Eestis endiselt sama malli järgi kuulutada  oma "absoluutset tõde", püüdes suukorvistada TTV-d ja ajalehte "Pealinn" ning muidugi tõkestada kõigi võimalike meetmetega PBK vaatamist.

„Absoluutset tõde“ teatavasti ei ole olemas ja kui keegi  üritab seda kaela määrida keskaegsete meetoditega, kipuvad tulemused jääma kesisteks. "Absoluutse tõe " pähemäärijat lihtsalt ei usaldata, ei vaadata, ei kuulata.

"Raadio2 aasta viimasel päeval toimunud kahetunnises saates tuli jutuks venekeelse meedia teema ning see, et 71 protsenti venekeelsest elanikkonnast usaldab Vene telekanalitest, sealhulgas PBK-st tulevat infot." PM 03.01.2018

Venekeelne elanikkond on info kättesaadavuse suhtes eestikeelsest oluliselt paremas seisus. Kui eestlane elab põhiliselt peavoolumeedia "tõde" kuulutavas mullis, siis venekeelsetel on võimalik jälgida ka Moskva "tõde", neid võrrelda  ja teha omad järeldused.

Kuidas siis muukeelne vaataja-kuulaja saab aru, et  meie peavoolumeedia valetab või pakub poolikut tõde, mis on teatavasti üks vale alaliikidest? Selleks ei ole tarvis mingisuguseid faktikontrolle. Tuleb lihtsalt jälgida mõnede võtmeteemade kajastamist. Ilmekaim neist on Venemaa ja Vladimir Putini „eestipärane“ kajastamine. Kas Venemaad ja Putinit on üldse kunagi kajastatud meie peavoolumeedias positiivses võtmes? Me teame, kui „paha, vastik ja sõjakas“ on Venemaa president, ja kui „hirmus halb“ on elu Venemaal.

Venemaa ja USA on maailmaareenil konkurendid ja kõike meil toimuvat tulebki vaadata selles kontekstis.

Putin on Venemaa president ja kõik, mida ta teeb, on Venemaa huvides, meeldigu see USA-le ja meile  või mitte. Venemaa inimesed elavad, töötavad, kasvatavad lapsi täpselt nii nagu teisedki rahvad. Nii nagu meiegi. Tavainimesele Venemaal ei lähe iga päev korda, kes parajasti valitseb Venemaad või kes on parajasti USA president. Korda lähevad vaid oma igapäevased  mured, oma töö, oma perekond, oma sõbrad. Tavainimene ei usu, et Putini asemel keegi teine muudaks elu oluliselt paremaks. Kas meil ikka on õigust igal sammul halvustada Venemaad?

Kas meie inimeste elu on tühjenevatel ääremaadel parem, kui seal ei ole  enam kauplust, postkontorit,  kooli, bussiühendust?  Miks arvame, et  vene inimene on  rumal ja  ei oska paralleele tõmmata? Siinelavate venemaalaste sünnimaad halvustades loovad meie oma propagandistid suurepärase baasi  meie ühiskonna lõhestamiseks  ning annavad Venemaale trumbid kätte  hübriidsõja pidamiseks. 

Peavoolumeedia ja ERR saavad Eesti riigi usaldusväärsuse hävitamisega venekeelse elanikkonna silmis  briljantselt hakkama.

Kuidas siis panna lugeja-vaataja usaldama peavoolumeedia poolt pakutavat "absoluutset  tõde"?

XXI sajandil, kus info levikut ei ole võimalik piirata, ei ole võimalik pidada propagandasõda XIX või XX sajandi meetoditega, ja need, kes neid meetodeid usuvad,  tuleb lihtsalt võimetekohasele tööle saata.

Muukeelse auditooriumi võitmiseks on ainus võimalus rääkida tõtt rohkem kui Moskva! Ei ole vaja mõttetult ja ebausutavalt Venemaad laimata. Meie poolt pakutav info peab olema usaldusväärne. Hea valetaja jutust  on vähemalt 99% või isegi enam, tõde. Ei ole mõtet varjata ka negatiivseid uudiseid kui on kindel, et vastaspool nad lausa kandikul ja vürtsitatult vaataja-kuulaja ette paiskab. Ka vastase kiitmine sisendab meie kuulajale-vaatajale usku meie propaganda usaldusväärsusse. Kahjuks  on meie ERR ja peavoolumeedia propagandistidel nende tõdede tabamiseni veel pikk tee minna. Lausa piinlik on vahel kuulata-lugeda kõrgesti haritud ja end autoriteetideks pidavate inimeste juttu stiilis: "Ärme anna PBK-le raha!", "Keelustame!"

KUIDO SÄDE,

vaatleja

Jaga |