Tänavail pole ju lapsi kerjamas...

Taevas, tule appi!

Jättes kõrvale vaesuse, tuleb tunnistada, et ei jätku lasteaiakohti. Ometi alles hiljuti neid suleti, nagu praegu koole, ja juba on ka koolikohtadega probleeme. Enamikul väiksematel pole enam kodukoole. Eriti pealinnast kaugemal, nagu elaks seal mingid teise või kolmanda järgu lapsed, kellel ei pea midagi omast ja lapsesõbralikku olema vanemate ja kogukonna pilgu all ja tunnustusel. Võõrad kauged koolid on kui vette sukelduda tundmatus kohas. Puudub igasugune laste turvalisus. Sattumine vähemtuntud keskkonda tekitab stressi ja tõrjutust, millest ka paljuski koolikiusamised.

Niipalju siis vajadusest terve ja tugeva iibe järele! Olemasolevaidki ei suudeta kui riiklikku prioriteeti vääriliselt ülal pidada, vanemate töötasu või abirahade baasil. Senised abirahad või toetused ja nende suured tõusuprotsendid ei ole muu kui järjekordne hämamine kõrgel tasemel.

Laste heaoluks on selletaolistest näitajatest vähe kasu.

Kus need nälgivad lapsed on?

Miks nad ei kerja tänavail, ei ole alasti ega räbalais? Nad on tegelikult igal pool - kodudes, lasteaedades, koolides, lasteüritustel. Aga neil on siiski vanemad, kes, kasvõi veri ninast, püüavad neid kõiges, ka kõhu kõrvalt, pidada vastuvõetaval tasemel nii riietuses kui ka muis asjus. Siit ka küsimus: kus nad on, kes nad on? Eestlane häbeneb viletsust ja võõrast abi, kui veel kuidagi vähegi saab.

Kas see ei paista ära ka lasteaia- ja koolikokkade ütlemistest, et lapsed armastavad rohkem selliseid lihtsaid toite nagu makaronid hakklihaga või soust kartulitega, sest paljudele on see olnud kodune delikatess! Ja üldse, kuidas peaksid need tuhanded lapsed, kelle ainsaks soetoiduks ehk ongi vaid lasteaia- või koolilõuna, vaatama neid lõputuid toidurallisid kõigil telekanalitel alates ETV „Terevisioonist", kus kana- ja kalanahad või pekisemad lihapalad justkui ei kõlbagi toiduks. See häirib isegi kitsalt läbiajavaid vanemaid inimesi, mis siis veel lapsi, kellele selline gurmeetamine on kui kosmoseteadus - et on küll olemas, aga ikkagi muinasjutt.

Sõiduolud ja arstilkäigud

Kahe lapse isana, viie lapse vanaisana ja juba kahe jaoks vanavanaisana olen kodus ka maaeluga, kus ühistransport liinibusside näol on nagu on - ei klapi marsruudid ega sõiduajad, et saaks neis uutes nn tõmbekeskustes käia või lapsi koolitada.

Pikamaaliinide bussid, mis ajavad taga oma kasumit, teenindavad paljus ka kohalikke sõitudel poodi, kooli või arstile. Ikka oma 10-20 kilomeetrit. Aga ei saa hommikul sinna ega õhtul tagasi. Kui piletihinnad sooduspäevadelgi, kus vabariigi servast serva sõit maksab nt 8 euri, siis kohalikel Eesti kagunurgas maksab paargi peatusevahet ikka mitu eurot. Arvestus on lihtne: kus need kohalikud pääsevad, kui muud suurt seal ei sõida. Ja sõidetaksegi.

Miks siin selline sõidualane kõrvalepõige? Ikka selleks, et natuke nüsida sabast kõrgeid laste õiguste eest seisvaid ametnikke, kelle seisukohti saadab mingi kaudne kõneviis: oleks, peaks, vajaks, võiks jne jne. Et kohalikud omavalitsused, perearstid, hambatohtrid jt peaksid lastevanemaid muudki teadvustama tasuta kontrollist ning muudest abi- ja soodusvõimalustest, mis riiklikult olemas olla. Kõik see on ilus jutt, aga kust neid perearste ja hambatohtreid maal võtta, kui mitte tervet tööpäeva nõudva ettevõtmisega, kui sedagi. Järjekorrad on ju nädalatepikkused. Kas siis mingitki tööotsa omav vanem saaks seda selliselt lubada? Hea veel, kui oma lapsi õhtul suudab ära näha - eriti kui vahetuseti töö ja orjapikad päevad.

Mis oleks lihtsam, kui kõik lastelevajalikud meditsiiniteenused kooli kätte tuua?.. Aga ei saa, või kui saab, siis vaid kusagil mujal.

Siililegi selge,

miks paljudel tasulistel lasteüritustel mõned kunagi ei osale või saavad seda teha üsna harva. Küll öeldakse põhjuseks olevat ei tea mis, aga mitte kunagi, et kodus raha pole või puuduvad vastavad riided. Vanemad ei saa tihti laste lõpuüritustelegi, kuna ei sobi teistest viletsam välja paista. Teismelistega on paljudes kitsamalt läbi ajavates peredes suisa sõjajalal olekuid, kui nende veel must-valge ilmavaade ei võimalda teistest milleski maha jääda.

Vaesus toodab vaesust

See on küllaltki kirvene ütlemine. Tõde aga ehk polegi kaugel?. Alatine tõrjutus ja sellega tagaplaanil olemine harjutab ka elus tahaplaanile jäämist. Harva murtakse sellest läbi.

Kogu selles jutus ma ei räägi mingeist patoloogilistest vanematest, kelle vanemlikud õigused niigi ära võetaks, vaid ikka hoolivatest või üle nugade isast-emast. Ülalpidamisrahadest ilma üksikvanemad on seda raskemas plindris, kuigi valituil ja seatuil võiks olla lausa tuli rummus neid aidata riiklikult abikätt ulatades, aga lapsed kasvavad seni lapseeast välja.

Näiteks 23. jaanuari Maalehes arutlesid kolm kõrge positsiooniga asjatundjat Eesti laste olukorda. Õiguskantsleri kantselei laste õiguste osakonna juhataja Andres Aru pakkus välja tippmõtte: miks mitte küsida vajaminevat lastelt endilt? Ju nad siis oleks oma soovid küsijale kui võlurile välja ladunud - viimastest IT-vidinatest või lennust Kuule või vähemasti sõidust Ameerikasse. Seda küll, aga keegi ei oleks hakanud kurtma majanduslikku kitsukust, sest nõnda ongi elatud ning isa-ema on need kõige kallimad, armsamad ja turvalisemad inimesed nende senises elus. Kõigil on lapsepõlv ja noorus kõige õnnelikum ja ilusam aeg, ka pihust suhu elavates peres. Oleks vaid armastus.

Kui kaua see pimesikumäng sedasi kestab? Valitutest ja seatutest ühed ei tea, kes või kus need abivajajad on. Teised ei tea, kuidas aidata, ning kolmandad ei tea, et millist ja millest abi osutada.

Riigil minevat lapsele asenduskodu-koht maksma keskeltläbi 1000 eurot. Aga lapsevanemal tuleb oma 700-800eurone sissetulek (kui sedagi saab!), millest veel maksud maha arvatud, näiteks viiega jagada, et Eestile mingit iivet tagada - kogunisti kahe lapse asemele kolm...

VÄINO UBINA, aastais inimene ja kodanik

Jaga |