Kes vaatab, see näeb, kes kuulab, see mõistab

Ei, barrikaadidele eestlased ei kipu -

Gavroche ei sünni eestlaseks;

ka seal, kus kunagi ta tõstis lipu

ei nähta prantslast enam barrikaadidel.

Oo-jaa, Euroopa! Vanad tavad välja surnud,

kuid elatakse hästi, kuigi võlgades,

sest käsi peseb kätt seal, kuniks leidub

veel keegi kolmas, vaesem, seljapesijaks.

Ma küllalt käinud siin-ja-seal maailmas

Ning näinud palju toredust ja viletsust -

on teisiti seal kõik ja minu silmas

see jätnud kodukandi üpris ilmetuks

ning padueestluse, mis nõnda taga nõutud

on ajast-aega meie suurte meeste seas,

kus iga mats on iseoma tõugu

ja keegi naabrimehest midagi ei tea.

Jah, barrikaade eestlastele pole vaja,

kui, siis prominentses koduväravas,

kus kellegagi kõrvuti ei seista

ning - kas üheskoos siin saakski võidelda?

Ei, üles võitlema ma kedagi ei kutsu,

sest vaenlast tegelikult nagu polekski;

las jääda iga mees meist ise usku,

kui nüüd kõik kõigile on hundid niikuinii.

Kuid minge valima, ja mitte samu tõhke,

kes teinud täis ja kaubastanud kodumaa.

Ka mitte neid, kes karja müünud neile

ja vaikselt mudisedes kaasa mängivad.

On selge see, et värv ei oma enam tähtsust,

kui koolkond uusi jesuiite ilmuvad,

siis oodata võib jälle tuleriitu

ning nõiajaht „kes-keda-kastmes" algab taas.

Meil linnukasvatus on olnud jõukal järjel -

hulk noori broilereid ja parte sirgumas,

kes kaugel koolituse saanud guru käe all

dessandi edus pole lasknud kahelda.

See kaval võte, siin vist tsaaririigi ajast

on olnud ikka käibel, juba sajandeid:

ka võimuladvik Stenbockide majast

on jaganud ja valitsenud kümnendeid

ja teinud näo, et kuningal on uued rõivad,

mis sest, et pimegi näeb palja silmaga,

kes alasti, kel pooled rahvast näljas,

kel sööjad leppinud on orjaleivaga;

kel kongus nina varjutamas vinged vuntsid,

kel lippab libe jutt ja silmis liru läik,

kel ühest taskust teise kaovad untsid -

need ju ei haise, kuigi man neil mäda maik,

mis peletama peaks me nösuninad sinna,

kus kasvab pipar - see õgardite õige paik,

kel hoopiski ei ole asja minna

ja olla ütlejaks, kes teist peab jääma vait:

Jah, rahulolematuid alati võib leida -

las porisevad oma hütinurkades,

las hauguvad, ei karavan jää seisma,

pea vaibub koerte niukski kõrbevaikuses;

sest murumütsikeste hala on ju nohu!

Te võtke mõistus kokku, murdke raha võim -

näete ju, kuis ahnus ajab sohu,

kas tõesti pimedusest löödud on see hõim,

kel alles siis, kui saati kaela mädas mudas

ja surmgi vaat et kohe-kohe silme ees,

lõpuks siiski kibe tõde koidab,

et „demokraatiat" ei tee siin igamees.

Mis riik! Mis valitsus! Kas see on tõesti Eesti?

Oo ei! Must manner, Aafrika ja orjaturg!

Siit tüdruk neiueas ei leia meestki,

ta pageb võõrsile, kus ootab litsiurg.

Oh, vaese Eesti sinisilmsed murumütsid,

te maha müüdud oma maa ja metsaga -

śee laulev rahvas, kõik ta väiksed jütsid,

ks ükskord teavadki, kus OLI EESTIMAA?

Artur Alliksaare reinkarnatsioon

Jaga |