Kristjan Rahnut on vara maha kanda

INDREK VEISERIK,      27. veebruar 2008


Tahaks südamest loota, et Kristjan Rahnu vastu esitatud süüdistused on eksitus. Meie rahvaarv on väike ja iga noore talendi libastumine tähendab korvamatut kahju kogu riigile.

Tunnen ja mäletan Kristjan Rahnut ühisest sporditegemisajast. Noorteklassis paljudel kümnevõistlustel võisteldes käitus Kristjan alati vaoshoitult ja spordile keskendunult. Oma emotsioone ja võidurõõmu ei lasknud ta kunagi välja paista.

Ma ei mäleta võistlustelt ühtki juhtumit, kus Rahnu oleks kasutanud inetuid väljendeid või suhtunud üleolevalt oma kaasvõistlejatesse. Kui noor inimene on omaealistest mingis tegevuses peajagu üle, nagu seda Kristjan kümnevõistluses oli, siis peab tal olema tugev iseloom või hea kodune kasvatus, et vältida kiusatust ülbeks muutuda. Teismelisel on tavaliselt edu korral kiiresti „meri põlvini", kuid Kristjan suutis võistlustel alati iseendaks jääda.

Noorema põlvkonna sportlastest saab just teda tuua eredaks näiteks, kuidas loodus vahel mõnele inimesele ande jagamisel on ülihelde. Minu arvates tulid Rahnu head tulemused eelkõige tänu loomulikele võimetele – erinevalt Erki Noolest, kes saavutas oma edu meeletu tahtejõu ja töökusega.

Mind hämmastas võistlustel Rahnu universaalsus. Igal kümnevõistlejal on olemas oma Achilleuse kand. Kui Erki Noolele said komistuskiviks mäletatavasti heitealad, siis Kristjan Rahnu suutis tänu paindlikkusele, heale tehnikale, plahvatuslikule kiirusele ja saledas kehas peituvale ebaproportsionaalselt suurele jõule esineda võrdselt hästi kõigil aladel. Vaid kümnevõistluse viimasel alal, 1500 meetri jooksus ei pingutanud ta enamasti, sest kogutud punktisumma oli juba üheksa ala järel võiduks peaaegu piisav. Kui Nool oli kümnevõistlejana maksimalist, siis Rahnu, tänu oma sportlikele eeldustele, pigem konformist.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)