Eesti suhted Venemaaga lähtuvad valedest alustest

Sündmuste sellise üpris ühekülgse tõlgenduse tõi Eesti taasiseseisvumise eel siia paljuski eesti emigratsioonist  Eesti Komitee. Nad ei arvesta asjaolu, et tolleaegsed sündmused kasvasid välja  tollasest, nüüdsest paljuski erinevast rahvusvahelisest olukorrast. Ning meist ida pool asuv riik kannab tänapäeval hoopis teist nime.

Baltikum lasi suure võimaluse lörri

Teise maailmasõja eel paiknes peamine rahvusvahelise pinge kolle Euroopas. Natsistlik Saksamaa oli alistanud Austria ja Tšehhoslovakkia, propageerides Saksa eluruumi laiendamist. Nõukogude Liidu ja Saksamaa suhted olid pingelised. Moskvas kaaluti tol hetkel kaht varianti. Kõigepealt peeti läbirääkimisi Inglismaa ja Prantsusmaaga. Nende lõppfaasis tegi Moskva ettepaneku luua kolme riigi ühised mereväebaasid  Läänemere idarannikul Hankost Liepajani. Nii Soome ja Eesti  kui ka Läti suhtusid sellesse plaani eitavalt. Seda võib psühholoogiliselt mõista - ei tahetud ju olla mingiski seoses Stalini terrorirežiimiga. Kuid antud tingimustes seda otsust riigimehetarkuseks küll pidada ei saa. Hitler vaevalt oleks söandanud nende kolme riigi ühisrinde vastu hiljem minna.

Nõukogude Liit sõlmis hoopis Saksamaaga pakti, mille salaprotokolli kohaselt sai ta oma mõjusfääri Baltikumi, hakates pidama seda piirkonda oluliseks oma julgeoleku tagamisel.

Järgmisel suvel toimunud sõda läänerindel oli hitlerlikule Saksamaale edukas. Samal päeval, kui langes Pariis, alustas Moskva uut operatsiooni Baltikumis, mis viis nende riikide lülitamisele NSV Liidu koosseisu. Kui järgmisel suvel Saksamaa alustas sõdimist idarindel, leidsid tema jaoks esimesed takerdumised aset juba Balti riikides ja NSV Liidu koosseisu läinud Poola aladel. Nõukogude Liidu oluliste keskusteni sakslased aga ei jõudnudki. Lõppkokkuvõttes Saksamaa koguni kaotas sõja. 1940. aasta suvel Saksa väed Inglismaale ei pääsenud, sest La Manche'i väin oli vahel. 1940. aasta suvel etendas idarindel umbes sama rolli Baltikum.

Venemaa huvid jäävad Euroopast väljapoole

Tänapäeval on olukord hoopis teistsugune.Nüüd on peamiseks rahvusvahelise pinge koldeks Lähis-Ida, kus asuvad olulised naftavarud. Samuti on selleks Aasia manner, kus Afganistanis käib sõda. Mingit erilist huvi Eesti ja teiste Balti riikide vastu Moskval neis tingimustes pole.

Kuid Eesti ja Venemaa suhted  on endiselt keerukad. Seda eriti pärast 2007. aasta Pronkssõduri-lugu, mis on paljuski Teise maailmasõja pärand. Mõningate Eesti ajaloo iseärasuste tõttu sõdis eestlasi rahvaarvuga võrreldes kõige enam sõja lõpul Saksamaa poolel.

Kuid sõnasõda käib edasi. Nendel Eesti ja üldse Baltikumi ajaloolistel iseärasustel mängides tõlgendavad mõlemad pooled ajaloosündmusi paljuski ühekülgselt: Venemaa süüdistab Eestit fašismis, Eesti aga Venemaad deržaavalikus okupatsioonis.

Olukord meie planeedil on aga muutunud veelgi ohtlikumaks. Nüüd on mitmetel riikidel, kaasa  arvatud Venemaa, nii suur tuumarelvaarsenal, et selle käikulaskmisel võib hävida kogu inimkond. See oht on tõenäoliselt küll väike, aga realiseerumise puhul imesuur.

Eesti võiks anda oma panuse selle ohu likvideerimiseks, kasutades ära enda kuulumist Euroopa Liitu ja NATO-sse. Peale võiks hakata suhete parandamisest Venemaaga, osavat metoodikat välja töötades. Poliitilisi jõudusid, kes sellega ülesandega toime tuleks, on Eestiski olemas.

HERBERT VAINU, kolumnist

[fotoallkiri] RAHULOLEV: Hiljuti USA presidendi Barack Obamaga kohtunud Eesti president Toomas Hendrik Ilves jagas viimasele hoiatavat infot Venemaa kohta. Väliseestlasena tõlgendab Ilves tänapäeva Venemaad paraku ühekülgselt.

Jaga |