Valimiste paradoks

MAREK HEIN,      06. juuni 2001


Mida enam valimistele kulutada, seda vähem on hääletajaid

Valimised on rahva tahte peamiseks väljenduseks, kuid Lääne demokraatiates jääb see rahva tahe paraku aina nõrgemaks. Kas on põhjus poliitikute isekuses, poliitilises süsteemis või rahva võõrandumises riigist?
Mida võiks Eesti poliitikud muu mailma kogemustest õppida?

Valimisaktiivsus pole probleem ainult Eestis, kus räägitakse rahva ja võimu võõrandumisest, vaid ka demokraatia näidises Ameerika Ühendriikides. Eelmisel aastal ilmunud Robert Butnami raamat "Bowling alone" on keskendunud just sellele küsimusele - miks inimesed on poliitiliselt passiivsed?
Ühe põhjusena nähakse ka viimaks Eestisse jõudnud mõiste sotsiaalne kapital vähenemist. Inimeste vaheline suhtlus ja seeläbi tutvusringkond on vähenenud. Võrreldes 40 aasta taguse ajaga on Ameerikas seltside ja klubide tegevus märgatavalt nõrgenenud ja selle tulemused ilmnevad ka poliitikas. Enam ei ole inimestel kogunemiskohta, kus saaks kokku tulla ja ühiselt arutada kogukonna (küla) elu. Naabreid tunnevad mõnevõrra eramajade omanikud, kuid mitte suurte paneelmajade asunikud.

Näidisdemokraatia kriisis

Just kriisis olevana paistavad Ameerika Ühendriigid presidendivalimiste osaluselt. Aastal 1960 läks Kennedy ja Nixoni vahel presidenti valima 63 %. 1996 valis Clintoni, Dole ja Pero vahel 48,9 %, mis näitab, et enamus jäi kõrvale! Samamoodi on langenud ka kohalikest valimistest osavõtt. Eriti piinlikuks teeb asja veel see, et valimisõiguslike kodanike arv on samal ajal tõusnud.
1965 lihtsustati seadusi ja anti valimisõigus viimaks ka mustanahalistele lõunaosariikides. Vähem kui kolmekümne aastaga on demokraatia kaotanud kolmandiku valimiste osalusest.
Sotsioloogid näevad kõrvalejäämise põhjustena valitsuse mitteusaldamist, parteide vähenenud atraktiivsust, sotsiaalsete sidemete nõrgenemist ja poliitikat kui ebameeldivat eluvaldkonda. Tegelik põhjus on valijate põlvkondade vahetumises -- noored valima ei lähe.
Hääletamine põhineb demokraatias võrdsuse printsiibil. Hääletamata jätmine on vabatahtlik kõrvalejäämine poliitilisest kogukonnast. Poliitikahuvi näitajana pole valimisosalus ainus, sest kodanikel on ka teisi võimalusi sekkumiseks. Kuid needki eeldavad poliitikahuvi ja mängureeglite teadmist.
Inimeste poliitikahuvi mõjutab ka meedia. Huvi tõstab mõne skandaali ilmsiks tulek, kuid ka siin on vanem põlvkond tavaliselt enam huvitatud. Asjaolu, et huvilangus on toimunud vanuseliselt, välistab ka poliitika igavamaks muutumise põhjuse. Beebibuumi järgne põlvkond (1964 kuni 80ndad) on vaatamata parematele infoallikatele halvemini informeeritud. Näiteks 30 protsenti noortest ei tea, mis partei on parajasti võimul. Kolmekümne aastaga on langenud alla 30aastaste inimeste ajalehtede lugemus 66-lt 33 protsendini ning teleuudiste jälgitavus 52-lt 41-le protsendile. Keskharidusega noorel on täna samapalju teadmisi kui 1940. aasta üliõpilasel.

Passiivne osalus

Kuigi hääletajate arv on langenud, jälgib presidendikampaaniat sama palju ameeriklasi kui varem. Statistiline tasakaal püsib siingi põlvkondade vahelisel lõhel -- noorte hulgas on huvi vähenenud, vanemate hulgas kasvanud. Hääletamine ja poliitika jälgimine on suhteliselt väheolulised osalusviisid. Need ei ole ka sotsiaalse kapitali allikad, sest on individuaalsed. Lojaalsus parteile on langenud 75-lt 60 protsendile. Osalus vabatahtlikuna poliitkampaanias rohujuure tasandil on samuti harvemaks jäänud. Paradoksaalne, kuid professionaalsemad ja paremini rahastatud parteid meelitavad valimistel osalema järjest vähem ameeriklasi.

Rikkad parteid

Parteide rahastamine on kolmekümne aastaga märkimisväärselt tõusnud. 1965 kulutati presidendikampaaniale 35 miljonit, 1996 aga juba 700 miljonit dollarit. Näeme vähemalt viiekordset finantside suurenemist. Parteid saavad aina enam kulutada töötajatele ja kandidaatidele. Inimeste arv, kelle poole on propaganda tegemiseks pöördutud, kolmekordistus, kuid valima tulnute arvule on see mõjunud pöörvõrdeliselt, olles langenud kuuekümne viielt 48 protsendini 1996.
Põhjustena nähakse poliitika professionaliseerumist ja kommertsialiseerumist. Järjest vähemaks jääb neid, kelle poole pöördub kogukonnas teatud inimene, kes teeb selgitustööd, ja järjest enam on selleks lihtsalt makstud telefonikõne firmalt. Aina vähemaks jääb vabatahtlike tööd ja üha enam kasutatakse massturunduse võtteid, otsepostitust, ärimeestele ja suurfirmadele korraldatud heategevuslikke üritusi raha kogumiseks.
Poliitikatööstus kasvab, kuid rahvas on sama apaatne kui Eestis. Ameerika finantskapital on kiiresti asendanud sotsiaalse kapitali ehk massturustus on kaotanud kodanike vahelised suhted. Võõrandunud valijate poolehoiu võitmiseks peavad parteid aga rohkem kulutama ja kõvemini töötama. Kampaaniate suurenevaid eelarveid juhib järjest väiksem parteiorganisatsioon, mis oma tegevuses on avalikkusega vähem seotud. Ameeriklaste tsiviilsuhete nõrgenemist näitab ka 20protsendine langus valimistel kandidaadiks saada soovijate hulgas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)