„Raamatupidajad“ ja inimesed

Keegi ülikonnas härra veel õpetab: kui sul ei ole, võta teiselt - miks temal peab olema, kui sinul ei ole... Õpetab, kohendab lipsu ja astub muiates kõrvale, et vaadata, mis välja tuleb.

Ühel päeval vallandub ühiskonnapaise, ning terroristi käe läbi hukkub keegi, olgu ta või ertshertsog  Franz Ferdinand, või toimub mõni muu provokatsioon , ning vallandub üleüldine verepulm.

Kohutava vingumise saatel kisub ühest rahvusest kontoritöötaja lastud mürsk ribadeks paarkümmend teisest rahvusest ehitustöölist või põllumeest ning baudelaire'likus vaimustuses torgivad kärgatuses kogemata terveks jäänud põllumehed nende jaoks võõra kontoritöötaja tääkidega auklikuks - adrenaliin missugune! Peaasi, enamik neist tehase- ja dokitöölistest, põllumeestest ja ehitajatest ja kontorirottidest virelesid töötu abiraha peal või said  oma töö eest järjest vähenevat pajukit.

Nüüd aga on nad jälle ühiskonnale vajalikud - tapjatena.

Mõne aasta pärast, kui rahvaarv on vähenenud vajaliku piirini, lõpetatakse see košmaar ära. Inimesed ärkavad ja mõistavad, et nende kõrval on samasugused inimesed oma rõõmude ning muredega. Pealegi on vaja kõik hävitatu uuesti üles ehitada. Järelikult jätkub tööd tükiks ajaks. Mingi X-aja möödudes kordub kõik taas. Nii jääbki korduma aegade lõpuni, kui noodsamad töölised, ehitajad ja põllumehed ühel päeval ei teadvusta endale kogu selle mõttetuse mehhanismi.

Mehhanism on imelihtne. Polaarsusele loodud  ühiskonnas on alati säärane pisike grupp ülikonnastatud härraseid, kes kaevikutes ei istu ja lahingusse ei torma. Sinna gruppi kuuluvad need, kes seisavad väljaspool polaarsust, ega satu rahvastiku vähendamise programmi alla. Nimetame neid lihtsuse mõttes "raamatupidajateks". Nad arvestavad vaid tulu: kasulik - mittekasulik. Ja manipuleerivad siis tavainimese teadvusega, pannes teda neile vajalikul viisil tundma ja mõtlema.

On üks sufide  mõistujutt väga heal järjel külast. (Sufid on islamiusu ühe koolkonna esindajad, kes kasutavad oma õpetuses müstikat ning küllalt palju praktilist maagiat. - I.V.)

Niisiis kord saabus sellesse külla võlur (loe: "raamatupidaja") ja kutsus kõik külaelanikud enda juurde soolaleivale, pakkudes külluslikult süüa ning lõbustades kõikvõimalike trikkidega. Järgmisel päeval tulid inimesed peale tööd tolle võluri juurde tagasi ning palusid, et too neile veel trikke näitaks, ja võlur näitaski. Kolmandal päeval ei läinud enam keegi hommikul tööle, vaid tulid kohe võluri juurde ning palusid talt imesid.

Mõne aja möödudes oli küla laostunud. Rikastest külaelanikest said võluri orjad, kes töötasid vaid tema heaks. Võlur näitas külaelanikele trikke, ja inimestele tundus, et nad elavad uhketes lossides, kus lesivad kuldtikandiga patjadel, neid teenivad mauridest orjad, nad söövad hõrgutavaid vilju ning joovad aromaatseid veine.

Kui saabus selginemine ja illusioon kadus, leidsid inimesed end taas oma räpastest hüttidest, kus õhtusöögiks hallitanud leivakoorik ja lonks lehkavat vett. Taas ja taas mindi hommikul võluri juurde ja anuti, et ta neid päevatöö eest natukenegi petaks ja uhkesse lossi viiks.

Mõistujutt kirjeldab imehästi meie elu, meie soovi petta saada. Suur osa inimesi hakkab siiralt illusiooni uskuma. Selleks et usk oleks kindlam, on polaarsusele ehitatud ühiskonna valvuritel ehk "raamatupidajatel" omad tehnoloogiad. Sulle näidatud imedemaa saabub „õige varsti, tulevikus, kui me vaenlase võidame". Vaenlasi on  ju kõikjal - teised rassid ja rahvused, teised parteid ja ühiskonnakihid. Omavahel võivad vaenlasteks saada isegi vanemad ja lapsed, ka meeste ja naiste vahel käib järelejätmatu vaenutsemine. Absoluutselt kõik meie ühiskonnas on üles ehitatud vaenule - et kellelgi ei tuleks pähe illusioonis kahtlema hakata.

Minge ja öelge kellelegi: sõprus, armastus, rahu, töö, üksteisemõistmine. Paremal juhul teid naerdaks välja: mingi opakas sektant tuli lollusi seletama! Halvemal juhul köetakse kere kuumaks.

Vastuseisu-ideoloogia on kasvanud sügavale inimese teadvusesse. Kuigi iga inimene saab aru, et inimväärne elu on võimalik vaid solidaarsetele põhimõtetele toetudes, leitakse siiski, et need sõnad on seotud koletu kurjusega Näiteks nõukogude ajaga. Neid sõnu kardetakse kui vanapagan välku. Seni, kuni inimene jääb vastuseisu küüsi; seni, kuni talle on lubatud natuke "imesid" näha, jääb maailma tsüklilisus korduma. Hundid on oma kihvad juba irevile ajanud ja janunevad vere järele.

Kui inimene loobuks illusioonidest, millesse on, tõsi küll, magus uskuda, ning võtaks aluseks inimliku elu põhimõtted, jääksid "raamatupidajad" võimetuks. Pole võimalik keelata armastada , kedagi ei saa sundida vihkama. Idamaine tarkus soovitab enne löömist paar korda sügavalt hingata - pea muutub selgeks ja illusioonid lahustuvad.

Jaga |