Nad ei saanud teha minust kriminaalkurjategijat

Kuna sain viimase aasta vältel ise tunda, mida tähendavad ebaõiglane kohtlemine ja alusetud kahtlustused, siis pean oluliseks kõiki püüdlusi, mille eesmärgiks on jõuda tõeni. Kapo ja prokuratuur peavad selgitama, kuidas sellised rünnakud opositsioonipoliitikute vastu sünnivad, kes neid tellib, kes on rakendanud õiguskaitseorganid oma kättemaksu- või poliitvõitluse-vankri ette.

Keskerakonda kuuluvate poliitikute ülevalamine alusetute kahtlustustega ja häbimärgistamine kapo aastaraamatus on ületanud igasuguse piiri ning lõhkunud paljude inimeste usaldust oma riigi vastu. Hämmastusega lugesin IRL-lasest siseministri Ken-Marti Vaheri sõnu, et läbiotsimine ei eeldagi kuritegu ja on lihtsalt kontroll. Kas säärast „kontrolli" hakatakse laiemalt kasutama? Kes koostab valimi selliselt „kontrollitavatest" kodudest? Mida täpsemalt üldse kontrollitakse? Vaher püüab meid ja iseennast veenda, et viimasel ajal kokkukukkunud kriminaalasjad pole kapo usaldusväärsust vähendanud. Nende silmis, kes seda asutust juba varasemalt ei usaldanud, tõesti mitte, aga paljude meelest sai kannatada kogu riigi usaldusväärsus.

Oma kogemustest võin öelda, et kapo ametnikud kõhklemata rikkusid menetluse käigus minu õigusi, hirmutasid ja vassisid. Kas ma peaksin neid täna usaldama? Paljud inimesed on veendunud, et nende telefonikõnelusi kuulatakse pealt, nende e-kirjavahetust jälgitakse. Kas see on normaalne? Isegi kui oletused ei vasta tegelikkusele, siis sellise hirmuõhkkonna on loonud just õiguskaitseorganite tegevus, mis näib lähtuvat põhimõttest „Igaühest saab teha kriminaalkurjategija!".

Eriti solvav oli lugeda peaprokurör Norman Aasa tõekspidamist, et selline ekslik kahtlustamine on igati normaalne, sest ka õiguskaitseorganites töötavad inimesed ja eksimine on ju inimlik. Tundub, et Aas ei anna endale aru, mida selline eksimine võib kaasa tuua ja on juba toonud. „Tänu" sellistele eksimustele on saanud kahjustada nii mõnegi inimese tervis, turvatunne, usk õiglasesse kohtlemisse, peresuhted, töövõime jne. Inimelusse ei tohi suhtuda nii hoolimatult nagu seda teeb riigi peaprokurör.

Pärast selliseid „inimlikke eksimusi" peaks vastutaval ametipostil töötav ametnik tegema kõikvõimaliku, et välja selgitada viimsedki asjaolud, mis viisid alusetute kahtlustusteni. Aga selleks ei näi mingit soovi olevat. Miks küll? Äkki sellepärast, et mingit eksimust ei olnud? Oli hoopis ebaõnnestunud katse tõrjuda poliitikast Keskerakonna esindajaid...

Mul on väga hea meel, et osa naeruväärsest kahtlustusest Priit Toobali ja Ester Tuiksoo vastu kokku kukkus, ning loodan, et peatselt on kogu see lugu nende jaoks vaid üks väga ebameeldiv mälestus. Aga veel rohkem tahaks näha seda päeva, mil meie õiguskaitseorganite esindajad ausalt ja avameelselt nende juhtumite tagamaadest räägivad ning kõigi nende tegevuse läbi kannatada saanud inimeste ees vabandavad. Kuna see päev veel niipea ei koida, peame ise oma õigusi kaitsma ja alati ebaõiglusele vastu astuma. Alla anda ei tohi, sest siis võidab hirm.

KESKMÕTE: Oma kogemustest võin öelda, et kapo ametnikud kõhklemata rikkusid menetluse käigus minu õigusi, hirmutasid ja vassisid. Kas ma peaksin neid täna usaldama?

KARIN TAMMEMÄGI, Põhja-Tallinna vanem

Jaga |