Yana Toom: Erinevalt president Ilvesest kavatsen mina siia jääda!

 Kas Ilves ja Hanso tahavad sõda?

Toom märgib alustuseks seda, et Tartu rahu aastapäev aastal 2016 jäi talle meelde meie poliitikute rohkete sõjakate avaldustega. „Esimene neist kuulub Toomas Hendrik Ilvesele, kes, esinedes Strasbourgis Euroopa Parlamendi ees, ütles, viidates Venemaale, et ”dialoog ei ole poliitiline instrument”, kui tegemist on sellise naabriga,“ kirjutab Toom.

 Autor toob välja, et samal päeval teatas New York Times, et Ameerika Ühendriikide kulutused relvastusele ja sõjalisele varustusele Euroopas suurenevad järgmisel aastal 789 miljonilt dollarilt 3,4 miljardile dollarile.

 „Ning tagatipuks kirub Eesti kaitseminister Hannes Hanso Delfis EKRE-t, mille juhid tema väitel ei suuda õigesti hinnata välisohtusid. Hanso küll mainib kolme ohuallikat, nende hulgas ka ebastabiilsust Lähis-Idas ning kasvavat terrorismiohtu, kuid sisuliselt räägib vaid ühest – agressiivsest Venemaast,“ märgib Toom. Järgnevalt Toom tsiteerib Hanso teravaid Venemaa-vaenulikke ja USA-d pooldavaid seisukohti.

Rahvas ei taha sõjaretoorikat kuulda

Toomi sõnul Ilvese ja Hanso retoorika siiski ei leia kuigi suurt kõlapinda Eesti inimeste seas. Selle kinnituseks toob Europarlamendi saadik välja oma büroo tellimusel hiljuti Saar Polli poolt läbi viidud uuringu tulemused. Nimelt paluti inimestel vastata küsimusele – “Hiljutised Krimmi ja Ida-Ukraina sündmused on pannud paljusid inimesi mõtlema Eesti julgeolekule. Kas teie arvates on praegu Eesti ja Venemaa vahel sõjalise kokkupõrke oht?” (Siinkohal olgu mainitud, et täpselt sama küsimus esitati sama firma poolt täpselt aasta tagasi – ja juba siis sõjausku-vastajaid kuigi palju ei olnud.)

„Niisiis, sõjalise kokkupõrke võimaluse välistavad või pigem välistavad 31,7 protsenti ning 41,3 protsenti, ehk koguni 73 protsenti respondente (eelmisel aastal 71,1 protsenti). Nagu näete, rahva – või siis jumala – hääl räägib hoopis midagi muud, kui kaitseministri suu,“ tunnistab Toom.

 Artikli autori sõnul ei olda Euroopa pealinnades kindlad selles, kui palju on mõttekas kõiges ameeriklasi toetada. Näiteks hoiatas Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker hiljuti, et Washington ei saa Euroopale dikteerida, kuidas arendada suhteid Venemaaga.

 „Eesti poliitilisel maastikul on selles suhtes aga täielik vaikus – nagu Brežnevi-aegsetel stagnatsiooniaastatel – ning kogu meie välispoliitiline strateegia on rajatud sellele, et Venemaa võib Eestit rünnata. Keegi ei püüa aga selgitada, miks peaks Moskvale seda vaja olema,“ imestab Toom.

Eesti ja Ukraina pole võrreldavad

„Sellise stsenaariumi võimalikkuse tõendina nähakse sündmusi Krimmis ja Ida-Ukrainas. Sellest eeldusest lähtudes me torpedeerime Lääne-Euroopa riikide püüdlusi siluda suhteid Venemaaga ja toetame Washingtoni viljatuid katseid isoleerida riik, mille pindala on 1/7 maismaast. Me ignoreerime surmaohtu, mis lähtub Euroopa jaoks Islamiriigist, kuna põgenike laine pole veel meieni jõudnud. Ning kiusame taga poliitikuid, kes suudavad rääkida Moskvaga,“ märgib Toom.

 Samas autor tunnistab, et NATO-liikmelisus on tänapäeval oluline Eesti julgeoleku tagamiseks, nagu ka liitlassuhted USA-ga. „Mida tasub aga hinnata, on meie praktiline tegevus – on see ikka adekvaatne meid ähvardavatele ohtudele?“ küsib Toom.

 „Kui vaadelda sündmusi Krimmis ilma hüsteerikata, võib teha mitu olulist järeldust. Eelkõige tuleb Krimmis toimunu peamist põhjust otsida julgeoleku valdkonnast. Valitsuse vahetus Kiievis seadis ohtu Venemaa sõjalise kohaloleku Krimmis. Vastusena võttis Venemaa eriliste kõhklusteta ette rea samme, mis on rahvusvahelise õiguse seisukohalt, pehmelt öeldes, kaheldavad. Kontroll Krimmi üle pole mitte ainult kontroll kogu Musta mere üle, vaid see a priori muudab väärtusetuks igasuguse sõjalise struktuuri, mis võib tulevikus Ida-Ukrainas tekkida. Putinit võib kiruda kui palju iganes, kuid ta seab sõjalised kaalutlused kindlasti kõrgemale, kui head suhted USA või Euroopa pealinnadega,“ kirjutas Toom.

 „Täiesti erinev küsimus on olukord Ida-Ukrainas. Oleks naiivne eitada Kremli toetust sealsetele liidritele, kuid kaua oodatud Venemaa sissetungi ei toimunud, mis kutsus esile Venemaa „pistrike” viha: Putin olevat n-ö Novorossijale vett peale tõmmanud. Miks? Sest niisugust ühiskondlikku toetust nagu Krimmis poleks kohaliku elanikkonna hulgas olnud. Venemaa eksperdid on ühel nõul, et Ida-Ukraina separatism oli Kremli jaoks ootamatu; seal eelistatakse küll nõrgestatud, kuid ühtset ja soovitavalt neutraalset Ukrainat. Kiievi eksperdid sellega tavaliselt ei nõustu, kuid möödunud aasta sündmuste käik räägib just selle kasuks,“ arvab Toom.

 Ta küsib: kas kellelgi üldse on mingi kahtlust, et Ukraina armee poleks Venemaa avaliku sõja korral kahte nädalatki vastu pidanud? Toomi sõnul ei soovi Moskva ilmselgelt võtta enda peale Ukraina majanduse toetamist, mis oli varemeis juba kaks aastat tagasi ja millest praeguseks on üldse vähe alles jäänud.

Venemaa pole iseenesest ohtlik

Toomi arvates võib Venemaa alustada sõjalist tegevust meie piiri ääres ainult ühel juhul: kui ta tunnetab tõsist sõjalist vajadust. „Seepärast on USA ja teiste NATO liikmesriikide vägede Eestisse kutsumine Eesti jaoks pigem ohtlik, mitte ohtu vähendav. Meie peamine trump on NATO liikmelisus. Venemaa ei julge rünnata NATO liikmesriiki muidu kui vaid erandjuhul,“ kirjutab Toom.

 Europarlamendi saadik väljendab artiklis oma arusaamatust selle suhtes, millele tuginevad mõnede meie poliitikute oletused, et Eestis võib korduda Ida-Ukraina stsenaarium. „Mida on ühist Kirde-Eestil ja Donbassil: kas meid ähvardab kodusõda Ida-Virumaal koos Narva pommitamise, Ida-Virumaa Kaitseliidu jõududega puhastamise ja Eesti oligarhide eraarmeedega? Kas keegi tõesti usub niisuguse stsenaariumi võimalikkusse Eestis?“ küsib Toom, kelle hinnangul on vaja riskihinnangut.

Venemaa nõrgestamine on ohtlik Euroopale

„Potentsiaalse vaenlase võimaluste ja kavatsuste analüüs on Eestis masendavalt madalal tasemel – emotsioonid ja poliitilised kaalutlused ei asenda teadmisi ja tervet mõistust. Ka ameeriklased ei tõlgenda Moskva tegevust ülemäära oskuslikult ja on seetõttu halvad nõuandjad. Oodata, et nad seavad oma mängus, kus panuseks on kogu maailm, Eesti huvid enda huvidest kõrgemale, on naiivne ja vastutustundetu. Potentsiaalse riskihinnangu peame tegema iseseisvalt,“ kirjutas Euroopa Parlamendi saadik.

Toomi sõnul ei ole Venemaa igakülgne nõrgestamine, selle riigi majanduse õõnestamine, tema territoriaalne lagundamine jne Eesti või Euroopa Liidu huvides. „Niisuguse tohutu naaberriigi lagunemine või majanduslik krahh tekitab põgenike, kuritegevuse, üldise ebastabiilsuse tulva, mis võib Eesti riigi Läänemerre uputada. Üheksakümnendad aastad tunduvad selle kõrval muinasjutuna. Niisugusel juhul ei päästaks meid ka ükski kolmemeetrine tara,“ kirjutab Toom.

 Autori kinnitusel ei pea Putinit armastama, selleks et hoida tema riigiga normaalseid töösuhteid. „Erinevalt presidendist, mina kavatsen siia jääda, ja – jällegi erinevalt Ilvesest – olen veendunud, et dialoog on just see poliitiline instrument, mida tuleb kasutada meie idanaabri suhtes. See on liialdamata ellujäämise küsimus, mida ei või otsustamiseks usaldada paarile-kolmele ministrile, kellele meeldib pappmõõkadega vehelda.“

 [fotoallkiri:] PATRIOODID: Yana Toomi juured on tugevalt Eestimaa küljes kinni. Pildil Yana Toom koos lastega.

Jaga |