Rahvusringhääling vajab uut hingamist

Ühesõnaga, elanikkonna tõhusa poliitilise töötlemise keskus, kui uskuda tolle ajastu tänaseid kriitikuid. Loomulikult mina midagi sellist toona ei kogenud. Loomulikult hiljem, kui seal majas juba 1970. aastate lõpul töötasin, hakkasin tsensuuri mõjust rohkem aru saama. Enne aastat 1980 oli vaba mõte juba sedavõrd tasalülitatud, et rakendus talitsev enesetsensuur. Sellest hoolimata leidsime meelelahutussaadetes pilusid selle pilamiseks. Töötasin 1977–1981 algul mittekoosseisulise toimetajana ning hiljem uudiste- ja noortesaadete toimetuses. Legendaarse jalgpallimatši järel suleti mulle eeter ning seejärel ka kogu raadiomaja uks. Ent 1980-ndate keskel olin tagasi välisautorina. Miks sellest nii pikalt kirjutan? Sest just raadioaastad on mõjutanud minu suhtumist elektroonilisse meediasse ja ajakirjandusse kõige rohkem. Lisaks ka 1990. aastate algul töö Kuku raadios, mis peagi tähistab oma 25. sünnipäeva.

Tagasi vaba Eesti raadiosse

Loobusin 1995 minemast Riigikogusse, sest mind kutsuti Eesti Raadio juhatusse. Tegutsesin seal aastani 2000, kuni uus, Mart Laari juhitav valitsus „loomulikult“ ei lubanud mind enam tagasi valida. Siiski suutsin taas murda ennast raadioeetrisse nii-öelda tagauksest ehk välisautorina ning aastakümne keskel sain kutse tulla tagasi koosseisuliseks toimetajaks. Olime Neeme Brusiga enne seda käivitanud „Rahva teenrite“ saate, jätkasin Siim Kallase jälgedes ja pea sama kaua „Mnemoturniiri“ juhtimist ning tegin palju muud põnevat.

Mingil hetkel otsustati Eesti Raadio ja Eesti Televisioon ühendada Eesti Rahvusringhäälinguks. Muide, sellele järgnes ka absurdse klaaspalee projekteerimine Mustamäe metsa, mis neelas kümneid miljoneid eurosid. Ehkki juba enne aastat 2000 olime Eesti Raadio juhatuses pakkunud uue telemaja ehitamist Gonsiori 21 hoovile. Tollal lükati see tagasi, kuna varjavat naabruses oleva väärikate inimeste elamu jaoks päikest. Enam vist ei varja? Olin siis ja olen ka täna kriitiline selle otsuse suhtes. Eesti Raadio oli siis pikaajalise kultuuriga meediaasutus (tänaseks juba 90-aastane). ETV oli sündinud Stalini aja järellainetuses ning kandis endiselt tugevasti selle ajastu märke. Tegelikult võimulembuse, staaritsemise ja ka amatöörluse märke.

Muide, just kergekaalulisusele viitamine ETV tegevuses sai mulle saatuslikuks 2011. aastal, kui ERR-i juht Margus Allikmaa sundis mind lahkuma (väites, et ma enam ühtki raadiosaadet teha ei saa), viidates „ebasõbralikkusele“ kolleegide suhtes. Olin intranetis kritiseerinud mõningaid ETV ülekandeid nende tehnilise eputamise ja sisutühjuse pärast. Raadiokolleegide suhtes polnud ma kunagi kriitiline olnud, mida tunnistas ka südamlik hüvastijätt Vikerraadios juunis 2011.

Kirstukaas löödi tegelikult kinni siis, kui julgesin „Pealinna“ lehes positiivselt esile tõsta vastloodud Tallinna Televisiooni kui alternatiivi ETV-le ja kommertskanaleile. Mõistsin toona, et ehkki sisekujundus Rahvusringhäälingus oli muutunud, siis mõtteviis ja hoiakud olid läinud tagasi aastakümnete taha. Sellest sain aru eriti siis, kui mind välistati igasuguste poliitilise kontekstiga saadete tegemiselt. Just see oli tegelikuks põhjuseks, mis sundis mind olema kriitiline Rahvusringhäälingu programmipoliitika suhtes.

Ootused uue juhtkonna suhtes on kõrgel

Mullu detsembris kutsuti mind osalema Vikerraadio hommikuprogrammis. Vastuvõtt oli üllatavalt soe ja sõbralik, ehkki minu tegevust ega kogu Tallinna Televisiooni polnud Rahvusringhäälingus viie aasta jooksul kunagi heade sõnadega meeles peetud. Tundsin koos kolleegidega rõõmu uute ja ilusate ruumide üle ning vestlesin mõnusalt saatejuht Taavi Libega, kelle küsimustest kumas läbi soov näha, et ma ärrituksin. Jah, tele-eetris tunnen ennast vahel halvasti, kuid 30 aastat raadiokogemust on mul alles, ning vestlus kujunes nauditavaks, loodetavasti ka küsija jaoks.

Ühtaegu mõtlesin, kas siis tõesti eksisteerivad kaks erinevat Eestit? Kas Rahvusringhäälingus usutakse, et nemad tegutsevad õige Eesti huvides, meie TTV-s aga selle õõnestamiseks?! Selline hoiak ei saa ju olla õige, see ei saa tulla tuulest, nagu luuletaja ütleks. Selle taga on juhtkonna hoiak ning Rahvusringhäälingut suunanud poliitiliste jõudude erakondlikud valikud, minu jaoks tegelikult ka Eesti kui demokraatia ning vaba ajakirjanduse suhtes ebasõbralik mõtteviis. Seesama tsensuuri õhkkond, nagu kogesin 1980. aastate algul, kui mulle samuti ühe partei soovil „igaveseks“ suleti uks.

Vaatasin üle-eelmisel nädalal TV3 saadet „Kuu-uurija“, kus Katrin Lust ühe ärimehe ilmse tagakiusamise ja terroriseerimise taustal tõi välja ka ERR-i vaadatuima saate „Pealtnägija“ ja selle juhi Mihkel Kärmase „poolevaliku“. See jättis õhku väga ebameeldiva küsimuse: kas tõesti lisaks võimutruudusele sõltub ERR-i uuriv ajakirjandus ka materiaalsest huvist? Selle peale meenusid ülisoodsad reportaažid Eesti Energia objektidelt, ehkki Andres Raid Tallinna TV-s on korduvalt tõestanud selle riigifirma kaudu mõtlematult või ka kellegi jaoks väga kasumlikult lastud välja voolata sadu miljoneid eurosid. Või üldse madal profiil suurimate riiklike korruptsioonijuhtumite kajastamisel, kui tänaseni vaieldav uurimine Tallinna TV-s tõsteti samas saates eredasse valgusvihku.

Seepärast tunnen väga muret, mis saab ERR-i uute juhtide valimisest, sest olen endiselt Eesti Raadio patrioot ning loodan, et ka selles asutuses kujuneks raadiost teatav alternatiiv televisioonile, nagu see oli 50 aastat, kuni raadiot ei surutud TV-ga samasse Prokrustese sängi. Kuuldavasti kandideerib tippjuhi kohale ka palju aastaid Tallinna avalike suhete eest vastutanud Ain Saarna, keda mäletan tasakaalustatud juhina veel Eesti Raadio ajast. Samuti teatas kandideerimisest teleproff Mart Luik.

Igatahes soovin ERR-i uuenenud nõukogule kainet mõistust valiku tegemisel, et ERR vabaneks lõpuks (enese)tsensuuri ja võimutruuduse ahelaist.

MART UMMELAS,

teenekas ajakirjanik

[fotoallkiri] TULEVANE ERR-i JUHT?: EndineTV3 tegevdirektor, Ajakirjade Kirjastuse juhatuse esimees, ajalehe Postimees vastutav väljaandja ja Rock Cafe juhtimises kõrbenud Mart Luik sihib ERR-i juhatuse esimehe tooli. Foto Scanpix.

Jaga |