Presidendile tehakse kampaaniat, parteijuhid saavad vaikselt paika

TIINA TAMMAN,      11. juuli 2001


Eestis räägitakse lõpmatult presidendikandidaatidest, kes kirjade järgi ei peaks riiki juhtima hakkama. Samas parteiliidrite, kellest saavad tegelikud riigi juhid, valimine möödub Eestis märgatava kampaaniata. Tiina Tamman kutsub Briti konservatiivide näitel alustama hoogsat debatti ka Eesti parteiliidrite valimiseks.

Eesti poliitikat on ikka kirjeldatud mudaloopimise või lausa mudamaadlusena. Nii pole imestada, et inimeste kujutluses on poliitika räpane asi ja ajalehed aitavad sellele veendumusele kaasa. Ja ometi on räpasusest puutumata jäänud üks aspekt - parteiliidri valimine, minu arvates sellepärast, et sellele ei anta ei lehe- ega eetriruumi.
Kas olete tähele pannud, et enne parteide suurkogunemisi loetakse ette vaid liidriks kandideerijate nimed, ent vähem tuntud kandideerijaid ei intervjueerita. Hiljem on vaid kuulda, et see või teine taandas oma kandidatuuri, ent ka siis ei selgu, miks ta üldse kandideeris või oma kandidatuuri maha võttis. Just nagu oleks see mingi delikaatne asi.

Kontrastiks on huvitav, kuidas praegu Briti konservatiivide partei endale liidrit valib. Selleks ajaks, kui see Kesknädala number teieni jõuab, on viiest kandidaadist kolm juba kõrvale heidetud, mis äraseletatult tähendab, et parlamendifraktsioon hääletab teisipäeval (10. juulil) kõigi viie poolt ja kaks kõige enam hääli saanut lähevad siis järgmisesse vooru, kus hääletajaiks on kõik 300 000 partei liiget ja siis selgub ka võitja (alles 12.septembril). Partei on praegu juhita sellepärast, et pärast 7. juuni valimiskaotust astus William Hague liidrikohalt tagasi.
Kõik viis kandidaati on täis enesekindlust ja sõnakust seletamaks, miks just nemad on õiged mehed (ühtki naist tõepoolest kandidaatide hulgas pole) parteid juhtima. Sest partei liidri eesmark on ju partei võimule viia ja siis riiki juhtida. Parteid on vaja liidri kaudu ka ühendada, sest konservatiivid on juba aastaid olnud kahes leeris (Euroopa pooldajad ja vastased) ning valimisvõitu on nii võimatu.




Kogenuim poliitik nende viie seas on Kenneth Clarke, kes on varem istunud mitmel ministritoolil ja on kandidaatidest kõige vanem, veidi üle 60. Parteis ja rahva seas läbiviidud küsitluste kohaselt on ta ka kõige populaarsem. Samas on ta tugev Euroopa pooldaja ja teda ei saa vaadelda partei ühendajana.
Clarke ise ütleb, et erinevad arvamused partei sees on normaalne nähtus ja tema isiklik arvamus siin ei loe. Clarke on kindlasti isiksus ja sirgjooneline mees. Juba oma kandideerimiskõnes (iga soovija nimetab end ise kandidaadiks) rääkis ta tavatult otse. Eestlane võiks teda isegi ülbeks pidada.
Teine kandidaat, kes arvatavasti sõelale jääb, on paarkümmend aastat noorem Michael Portillo, kõige noorem kandidaat. Ta tahab parteis tekitada stimuleerivat, dünaamilist arutelu ja otsustusprotsessi, mis võidaks juurde ka uusi liikmeid.
Vaatasin kõiki viit hiljuti telesaates, kus küsimusi ja kommentaare esitas stuudiopublik. Targad ja sõnakad mehed kõik. Ent mitte iga tark ja sõnakas mees ei sobi parteiliidriks, vähemalt Suurbritannias mitte. Eks William Hague selleparast tagasi astuski, et nägi valimiskaotuses iseenda lüüasaamist.
Suurbritannias on partei juhatusel liidriga võrreldes hoopis väiksem roll. See võimaldab liidril kiiresti reageerida, kui tal vaid oskust on (näiteks parteilase rassiteemalisele avaldusele, mis sel kevadel siin palju laineid lõi). Mis kokku tähendab, et liidris peab olema ka hea annus julmust.
Rahvas ei pruugi konservatiivide uue liidri valimise vastu suurt huvi tunda, ent tunnen, et huvi siiski on, sest protsess on avatum ja põnevam kui Eestis. Liidri valimine pakub ajalehelugejale tohutult materjali, koos piltide ja karikatuuridega või võimalust liidri peale kihveobüroos kihlvedu sõlmida ja raha võita/kaotada. Riigi elanikud tunnetavad, et ühel päeval saab just sellest liidrist terve riigi juht.
Kas ei oleks ka Eestis aeg suuremaks ja tõsisemaks aruteluks liidrikandidaatide teemal? Miks peaks pisike Eesti ühel hetkel näiteks Jaanus Raidalit tulevaseks juhiks tõstma, et teda teisel hetkel materdada?
Eesti juhtimistalendist räägitakse harva, praegusel hetkel seoses presidendiga. Presidendil on aga kirjade järgi hoopis väiksem võim kui peaministril.
Kas Eesti peaminister peaks üldse riiki juhtima? Ja kas praegune peaminister juhib riiki?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)