Reis Kamtšatkale - kalamarja, karude ja vulkaanide maale (2. osa)

Itelmeenid

Hommikul me istusime „Volgasse" ja sõitsime Pimtšahhi-nimelisse itelmeeni külla. See on selline pisike külake, mis rohkem sarnaneb vabaõhumuuseumile, kus paar aborigeenide suvist ja talvist eluaset. Kõik see on loodud seal elava Veera eestvedamisel. Ennast loeb Veera itelmeenide hulka kuuluvaks, kuigi rahvus polevat tema jaoks peamine - olulisim on itelmeeni tavade taastamine. Täna on Veera itelmeeni ühingu esinaine.

Selles külas peetavat juba mitu aastat itelmeenide kokkutulekut, kuhu sõidab kohale oma tuhatkond itelmeeni ning nad tantsivad peaaegu 16-17 tundi järjest oma rituaalseid tantse. Veera on ääretult tore naine ning, nagu enamik itelmeene, ka šamaan.

Itelmeenid on Kamtšatka esmaasukad. Nad tulid sinna oma 14-15 tuhat aastat tagasi. Veera tutvustas paari äärmiselt huvitavat tava, mis on itelmeenidel säilinud tänapäevani.

Lugu sellest, kuidas itelmeen naist võtab

Kui itelmeeni noormehele hakkab mõni tütarlaps meeldima, tuleb ta selle tüdruku peresse ning hakkab sõnagi lausumata seal elama ja töötama. Vahel võib ühele tüdrukule kosja tulla lausa mitu noormeest korraga, ja kõik nad elavad ning töötavad seal siis üheskoos, vahel isegi mitu aastat. Tüdruku vanemad on muidugi õnnega koos, et selline tasuta tööjõud omast käest võtta.

Niisiis noormees muudkui õhkab tüdruku järele, aga too võib kohtuda teistega ning üldse ennast vabalt tunda. Loomulikult hoiab ta oma süütust kui kullatükki, hullata aga võivat küll.

Ühel päeval, kui vanemad näevad, et väimeheks kippuja on igavesti tore poiss ja juba kuivab armastusest  täiesti kokku, ütleb tüdruku isa või ema noormehele: „Võta!" Noormees kargab tüdrukule kallale ning pärast lühikest või pikka, ägedat või mitte väga ägedat rabelemist lõikab puruks türbi, mis tüdrukul seljas, ja puudutab pärlitega, mida noormees kõik see aeg kaelas kannab, tüdruku „saladust" - tema kõige intiimsemat kehaosa. Kui poiss sellega hakkama saab, loetakse suhe kehtivaks. (Samas ütles Veera, et kui ikka tüdruk ei taha, ei saa keegi temalt nõusolekut - olgu noormees kui tugev tahes.)

Itelmeenid on üldse äärmiselt armulembesed. Kui noormees peale pulmi jahile läheb, jooksvat ta peaaegu igal õhtul koju naise juurde, et tollega armupalangus kokku sulada, seejärel aga lippab jahipidamispaika tagasi - sinna võib olla aga mitukümmend kilomeetrit.

Et jooksmise ja muu jaoks jõudu oleks, kasutavad itelmeenid kärbseseeni. Nähtavasti ka selleks, et järjest 15-17 tundi tantsida, kasutatakse seeni. Aga seened seenteks - kõige tähtsam jõuallikas on ikka armastus.

Itelmeenide jaoks on iidsest ajast olnud kõige tähtsam asi maailmas armastus ning tundub, et nad on sama tunde suutnud äratada  ka kõigis teistes kamtšatkalastes, ja võib-olla mitte ainult kamtšatkalastes. Kui meelde tuletada, mida ütles president Medvedev septembri lõpul USA-s Pittsburghi üliõpilastele: tema jaoks on kõige tähtsam asi armastus - armastus lähedaste, oma rahva ja üldse inimeste vastu; siis saab mõistetavaks see soe tunne, mis Venemaal liikudes kaasas käib.

Gorelõi

Varahommikul istusime autosse ning tee viis meid mägedesse. Võtsime peale teejuht Borissi ja pärast tunniajast sõitu mööda maanteed, loksusime (selle sõna kõige otsesemas mõttes!) veel kaks tundi mööda kohutavalt auklikku kruusateed. Muide, pärast kruusateel logistamist saad alles tõeliselt aru, kui hirmus mugavad on asfaltteed, isegi need, mida enne kruusateele jõudmist oli kirutud.

Selle vulkaani nimi, kuhu suuna seadsime, oli Gorelõi (Põlenud).

Ilm oli päikesepaisteline, kuid külm.

Kõrgemal tulid aga veri, higi ja pisarad. Tõus oli vähemalt meie jaoks, kel kõrgeima vallutatud mäetipu nimi Toompea, kohutavalt raske. Kõige raskemaks osutusid esimesed kilomeetrid. Pärast esimest puhkepausi, mis oli pärast tunnist mäkkeronimist, läks kergemaks - saime üle esimesest ma-ei-suuda-tundest.

Tõus võttis aega rohkem kui kolm tundi, siis olime jõudnud umbes kahe kilomeetri kõrgusele. Viimased paarsada meetrit kraatri servani olid kõige keerulisemad. Hiljuti oli lund tulnud, päike küttis veel küllalt korralikult, seepärast oli hirmus porine ja libe. Lisaks üritas jäine tuul  pidevalt meid jalust maha puhuda. Kraater on oma 300 meetrit sügav kaev, mille põhjas umbes 400-meetrise läbimõõduga järv, soolhapet täis.

Laskumine oli tõusuga võrreldes kukepea. Kui tõus nõudis üle kolme tunni, siis laskumisele läks kaks ja pool tundi. Juba küllalt laugel rajal andsime kui tõelised alpinistid oma ohvrianni mäevaimule, asetades ühele kivikuhjale ka oma kivikesed.

Saan nüüd aru, mida tähendab sõltuvus mägedest, et mõnele on järjekordse mäetipu vallutamine eluliselt vajalik. Selle nimel on nad nõus riskima eluga, ilma jääma jäsemetest ja  loobuma isiklikust elust. Meie isiklikult leidsime, et alpinismiproov sai tehtud ja et ühest korrast aitab küll - oleme selle harrastusega alustamiseks nähtavasti juba liiga vanad.

Turism ja sport

Kaheksanda päeva hommikul oli mul kohtumine Kamtšatka turismiagentuuri juhataja Filipp Pilipenkoga. Teda võib nimetada ka turismiministriks, sest agentuur on riiklik struktuur, mis allub otse kubernerile.

Pilipenko rääkis Kamtšatka turismikavadest ja sellest, mida juba on saavutatud. Peamiseks probleemiks olevat loomulikult infrastruktuuri arenematus, eelkõige korralike maanteede puudumine ja hotellide vähesus, aga ka lennupiletite kõrged hinnad. Ka suuremale osale kamtšatkalastest on siseturismi hinnad ületamatult kallid. Praegu tuleb näiteks pere ühepäevane kopterireis Geisrite orgu peaaegu et kallim nädalasest puhkusereisist Egiptusesse, hinna sees hotell ja toit.

Turismiülem ütles, et kuigi mitmes investoris on juba huvi äratatud - itaallaste, korealaste ja jaapanlastega on turismi arendamise läbirääkimised alanud -, on kõik sattunud küllalt halvale ajale -  maailmas on kriis.

Peamiselt tegeldakse Kamtšatkal suhteliselt eksklusiivsete turismiliikidega: mäesuusatamine, alpinism, ökoturism (selles sisalduvad linnuvaatlused, jaht ja kalapüük).

Nõukogude ajal oli Kamtšatka olnud üks suur sanatoorium. Seda tänu tervendavale mudale ja soojaveeallikatele. Praegu tegeldakse selle struktuuri taastamisega.

Suurt peavalu teevad aga organiseerimata ekstreemturistid. Eriti tšehhid pidavat väga isepäised olema ja seetõttu juhtuvat nendega ka pidevalt õnnetusi.

Pilipenko on noor ja stiilne mees, kes ka ise armastab lumelauaga mäest alla kihutada. Muide, lumelauasport ja mäesuusatamine on Kamtšatkal vististi kõige viljeldumad spordialad. Lapsed pannakse suuskadele juba kolmeaastaselt. Lumi tuleb mägedes maha juba oktoobris ning püsib kuni juuni lõpuni. Väga moodne, aga kallis meelelahutus on lumelauahüpped kopterilt.

Eestlastele palus Kamtšatka turismiagentuuri juhataja edasi öelda, et kamtšatkalastel on alati heameel meid näha, kuid neil, kes tulevad selleks, et mägedes ronida, oleks kindlasti vaja turismiagentuuriga ühendust võtta. Seda mitte kontrolli, vaid ohutuse tagamise nimel.

Purunenud süda ja lend ajaga võidu

Viimase päeva hommikul kallistasime, pisaraid tagasi hoides, oma kallist sõbrannat Svetlanat ja sõitsime lennujaama. Eelmisel õhtul, kui istusime tema juures kodus, sai meile lõplikult selgeks, et  lemberomaan Kamtšatkaga meil alles algab ning et me tuleme siia kindlasti tagasi. Osake meist on nüüd igaveseks seal.

Nüüd on selge, miks Lennart Meri sellise apsuga hakkama sai, et kutsus Warren Christopheri kalastama võõrasse riiki. Kamtšatka on lihtsalt selline paik, kust vaadates tundub Eesti välispoliitiline nääklemine sama tobe, kui liliputtide sõda Gulliveri vastu. Lennart Meri oli aga kaua elanud Venemaa avarustel, kaasa arvatud Kamtšatkal, ning sinna jätnud suure tüki oma südamest.

Moskvasse jõudsime samal kellaajal, kui Petropavlovskist ära lendasime. Olime teel 8 tundi, kuid aega ei kaotanud praktiliselt minutitki. See on äärmiselt omapärane tunne, kuna mitte mingit ajavahest tingitud aklimatiseerumisperioodi, nagu Kamtšatkal, vaja ei olnud.

Marina ootas meid juba kokkulepitud kohas. Ta oli meile piletid võtnud öisele Peterburi rongile, nii et kondasime väheke hilisõhtuses Moskvas, jättes ka sinna osakese oma südamest.

Tagasitulek 

Hommikul jõudsime Peterburi. Esimene asi, mis meid taevast maa peale tagasi tõi, oli raadiouudis: meie armastatud peaminister Andrus Ansip olla tsaar Peeter Esimest mõrvariks ja anastajaks nimetanud ning öelnud, et Narva püstitatakse tolle imperaatori kuju vaid üle Eesti valitsusjuhi laiba. Nähtavasti oli ta Peetri peale kuri seepärast, et too 18. sajandil Eestist rootslased minema kihutas. Rootslased Ansipi arvates  anastajad ei olnud, ning ju siis seepärast tehaksegi neile kõikvõimalikke soodustusi, nt pankade näol.

Nii lõppeski meie suhteliselt lühike, aga taju poolest ülipikk reis. Süda on suures osas Kamtšatkal ning terve hulk sõpru on nüüd ka selles maailmaotsas. Päris pikaks ajaks ei taha, ausalt öeldes, enam ei sushit, ei suitsukala ega ka punast kalamarja. Mõnda aega sööme nüüd jälle mõnuga kartulit ja sousti.

Lõpetuseks tahaks vaid öelda: mida omame, seda ei hoia. Kunagi sai igaüks vabalt Venemaal reisida, kuid nüüd on asi keerulisem, on tarvis viisat ja registreerimist. Kunagi olid liiduvabariikide vahel üksmeel ja sõprus, nüüd on poliitilised kanakitkumised.

Mis on aga muutunud inimestevahelistes suhetes? Sisuliselt mitte midagi. Ka täna leiad Venemaalt avali südameid, kui ise sõidad sinna avatud südamega. Poliitikute lollusele ja oma kärbatanud ego upitamisele vaadatakse seal venelastele omase kerge irooniaga.

Kahjuks - LÕPP

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

[fototekstid]

SÕBRAD: Autor koos  Svetlana, Gala ja Güseliga Svetlana ja Güseli tööruumides - Petropavlovski pressikeskuses.

KÕRGUS: Autor Kamtšatka ühel kõrgemal mäetipul.

KUUMAASTIK: Sellel vulkaanilisel kuumaastikul, mille taustal Gala seisab, katsetati nii Kuu- kui ka Marsi-kulgureid.

TURISMIMINISTER: Filipp Pilipenko.

Jaga |