Kuidas ma kongressil käisin

Tiina Tamman,      31. august 2005


Keskerakonna X kongress oli mulle erakordne, unustamatu. Olin varem käinud vaid ühel kongressil, sest minu töö BBC-s on olnud selline, et minust eeldati tööpostil olemist Inglismaal, mitte Eestisse sõitmist, kui Eestis midagi olulist toimus. Et mu töökoht sel kevadel koondati, olin ma nüüd vaba kongressil osalema. Osaleda tahtsin väga, sest välisliikmena on mul vähe võimalust näha, kuidas erakond toimib, ja oma arvamust avaldada. Teadsin, et sõnavõtuks antakse kolm minutit.

Miljon miksi
Igasuguseid sõnavõtjaid jätkus kaheks päevaks. Kui välja jätta revisjonikomisjoni esimehe sõnavõtt (kuidas saab küll kongress sellist suulist numbritejada heaks kiita!), olid kõik omamoodi huvitavad.
Aga mõistatusi on mulle teisigi. Kuidas saab erakond pidada kongressi, mille päevakorra on paika pannud juhtorgan ja milles pole ühtki punkti lihtliikmetelt? Ei tekkinud ka hetke, kus saalilt oleks küsitud, kas on muidki arutlust vajavaid teemasid. Kongressilt jäi mulje, et selliseid teemasid ei ole.
Samas nimetas Küllo Arjakas kongressi kõnepuldis, et kõigil erakondadel on tendents stagneeruda ja abiks selle vastu olla noorte inimeste kaasamine. Kas pole see siiski olemasoleva mõttepotentsiaali alahindamine, võib-olla isegi raiskamine? Arvan, et ma pole ainuke Keskerakonna keskealiste lihtliikmete seas, kel on tuline vajadus arutada ja vaielda ning olemasoleva mõttevõime toetamine noorendaks juba ise erakonda, säilitaks selle elujõudu.
Kongressil sai mulle aga selgeks, et juhatuse liikmetel sellist plaani pole, sest nende meelest juba toimub erakonnas arutelu – Edgar Savisaare meelest Kesknädala kaudu, Aadu Musta meelest juhatuse määratud programmikomisjoni kaudu.
Sellist arutelu ei pea ma küllaldaseks ja sel teemal võtsin ka kongressil sõna. Minu suureks üllatuseks mulle plaksutati, ehkki nimetasin, et olen valmis erakonnast välja astuma, kui arutelu ei teki – järelikult ei saadud minust sugugi aru ja järelikult on meil arutelu veelgi enam vaja.
Elan küll Eestist kaugel, ent käin siin tihti ning kulutaksin meelsasti osa oma ajast vaidlemiseks ja arutamiseks. Teemasid selleks on mu meelest küllaga, alustades kas või sellest, kas erakonnal on üldse välisliikmeid vaja ja kui, siis milleks. Mida neilt oodatakse? Mida minult oodatakse?
Ja kuidas seletada, et kongressiks registreerus 1317 inimest, ent põhikirja poolt hääletas vaid 477 ja programmi poolt 524 delegaati? Kus olid sel ajal siis ülejäänud 800?

Rahvapidu kõigile?
Partei ja rahvas on ühtne, meenus mulle lause NLiidu päevilt, kui Rakvere Vallimäele jõudsime. Rahvapidu on ilmselt midagi populaarset, mis meeldib kõigile – pole mingit alternatiivi, mingit organiseeritud arutelu võimalust. Võiks ju üks väike seltskond lihtliikmeid, kes tümpsu ei talu, tahta koos istuda, et arutada nende meelest vajalikke teemasid (näiteks kuidas aktiviseerida liikmeid kohtadel, kuidas aidata Raivo Palmarul kultuuriministrina välja mõelda raadio-tele rahastamissüsteemi jne, jne).

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)