Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Midagi ei saa vägisi

URMI REINDE,      24. oktoober 2001


Ühes suvises Kesknädala numbris ilmus pilt Tallinna vanalinnas sageli töötavast soome kunstnikust - küll ilma nimeta ja ilma igasuguste viideteta. Lehenumber sattus juhuslikke teid pidi kunstniku enda kätte ja ta tuli toimetusse oma tööd lähemalt tutvustama.

TIMO ILMARI käib edasi-tagasi Tallinna ja Mikkeli vahet. Mõlemas linnas on tal kodu. Õigemini Tallinnas on tal küll ateljee - kesklinnas. Ateljee aknast ei avane erilist kaunist vaadet ja loodust pole kohe üldse.
"Inspiratsioon tuleb millestki muust, selleks pole vaja väliseid mõjureid," on kunstnik veendunud, et loomejõud peitub isiksusekeskses allikas.

Presidentide portreed

"1991. aastal maalisin portree Arnold Rüütlist. See oli aeg, kui Eesti ei olnud veel vaba." Timo Ilmari viis toona valminud portree Rüütlile kingituseks Kadrioru lossi. "Kohtusime ja rääkisime ka paar sõna juttu."
Timo Ilmari on teinud portree ka ekspresidendist Lennart Merist, kellele ta samuti käis lossis oma kingitust viimas. "Hr Meri võttis samal ajal vastu Läti presidenti, ja kahjuks ma ei saanud talle maali isiklikult üle anda.
Nüüd lootsin, et mul õnnestub maalida Eesti kolmandat presidenti, aga tuli sama mees! Tahaksin siis teha pildi proua Ingrid Rüütlist. Ta on minu arvates oma pikkade ja paksude juustega väga kena. Ja täna oskan juba paremini maalida ka!", naeratab kunstnik, kelle töid kunstikriitikud peavad ilmselt naivismi hulka kuuluvateks.
Ei ole vist vaja lisada, et ta on maalinud ka Martti Ahtisaarit ja Tarja Haloneni, ning nendelegi valmis tööd kinkinud.

Andekust ja isikupära kool ei õpeta

Tallinna ja Eestit armastav soome kunstnik töötab põhiliselt fotot aluseks võttes. Aga muidugi meeldib talle ka modelli järgi maalida. Üks tema modelle ja sõbratar on Marju Muru, kellega kohtus laeval.
"Üks teine kunstnik tegi minust parajasti pliiatsiga must-valget eskiisi, kui Timo tuli juurde, näitas pilte ja fotosid oma maalidest. Ta kutsus mind endale modelliks ja oleme koos mitu tööd valmis teinud. Aga ka isiksusena on ta väga ainulaadne," räägib Marju.
Timo Ilmari maalib õlivärvidega. Ühte maali tuleb kuni kümme korda täiendada, vahepeal peab pilt kuivama. Kogu protseduur võtab aega nädal kuni kuu, oleneb konkreetsest tööst ja fiilingust.
Kunsti otseselt õppinud mees ei ole. "Õpetajad on öelnud, et just sellepärast ma pilte maalida oskangi - seda, mida mina teen, ei saa ükski kool õpetada."

Peamine pole raha, vaid vabadus

Kunstnikku ei huvita loomingu materiaalne pool ja rikkaks saada ta ei taha. Ta leiab tööd tänu tuttavate soovitustele ja inimeste heatahtlikkusele. Raha eest tellimustöid ta peaaegu ei tee. Rekkatäit pilte päevas valmis ei vorbi ja enese tööga piitsutamist ei salli.
"Vabadus on peamine siin elus. Leian kliente, sõpru ja modelle, kes aitavad elada. Jõuan maksta korterite eest, jõuan ringi reisida. Eesti on mu teine kodumaa, aga häid suhteid on ka Iisraelis ja Türgis."
Marju lisab, et kunstnik on ka hea pillimees - mängib bajaani, teeb ise lugusid ja luuletab. "Kõige salajasem paik on tal isiklik suitsusaun Rõngus," ütleb Marju, näidates fotosid sellest romantilisest onnist ning Lõuna-Eesti looduse fluidumist.

Madalad hinnad, toredad pildid

Küsimusele, miks Timo Ilmari kunstnikupilk valis laeval välja just Marju, vastas mees lihtsalt: "Ta vastab minu ettekujutusele ilusast eesti tüdrukust."
Lisaks portreedele teeb ta ohtralt meremaale.Valmis pilte ta müüb, kommenteerides ise, et "hinnad ei ole kõrged ja pildid on toredad". Saarlastele müüb ta koguni 50 protsenti odavamalt, sest kui ta Saaremaal käis, jäi osa südamest sinna maha. Tellimusi täita talle üldse ei meeldi, sest "midagi ei saa vägisi", ja siis peaks oma energiat asjatult kulutama, kusjuures tulemus ei rahuldaks kedagi.
Timo Ilmari ei taha endast maha jätta mingeid koordinaate - see seoks ja vähendaks vabadust. Teda saab aegajalt näha Raekoja platsis või Toompeal või mõnes muus keskajahõngulises Tallinna paigas. Siis võib juurde astuda ja paar sõna puhuda. Ta on südamlikkuse ja heatahtlikkuse kehastus. Eesti inimeste kõikevaldava murelikkuse ja üleüldise põrnitsemise taustal mõjub ta erakordselt tervendavalt.

Viimati muudetud: 24.10.2001
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail