Raudtee tagasi Eesti rahvale!

Edgar Savisaar,      22. november 2006


Avameelsushetkel on mitmed poliitikud tunnistanud, et raudtee enamusaktsiate erastamine oli ränk poliitiline viga. Seda on kerge öelda, aga hoopis keerulisem seletada.

Riigikogu moodustas isegi eraldi uurimiskomisjoni raudtee erastamise käigus toimepandud seaduserikkumiste asjaolude väljaselgitamiseks. Komisjoni esimees Ignar Fjuk nentis lõpparuande arutelul Riigikogus 13.veebruaril 2003, et raudtee erastamisprotsess oli „ metafüüsiline", „paranoiline" ja mida iganes.

Müük oli arulage

Paranoiline oli juba otsus müüa raudtee hoolimata sellest, et 163 000 Eestimaa inimest aktiivselt seisid sellele vastu. Veelgi enam – müüa raudtee olukorras, kus meie naabrid nii Läänes kui ka Idas olid seadnud eesmärgiks enda juures eelisarendada just sedasama raudteed, pidades silmas selle väiksemat keskkonna- ja liiklusohtlikkust ning suuremat konkurentsivõimet nii reisi- kui ka kaubaveol.
Eesti, selle asemel, et arendada oma raudteed, andis selle kergel käel lühiajaliste huvidega finantsinvestorite meelevalda, kes mõtlesid ainult sellele, kuidas võtta raudteest viie aastaga välja, mis võimalik ja seejärel mängust lahkuda. Neile raudtee müüdigi - ja pealegi allahindlusega. Toonased raudtee ostjad ei ole seda salanudki, et said Eesti Raudtee odavalt kätte.

Müües maha Eesti Raudtee enamusaktsiad, suretati sellega teadlikult Eesti konkurentsivõimet, lõigati läbi Euroopa Liidu abifondide kasutamisest tulenevad võimalused ning jäeti hooletusse avalikkuse huvid efektiivse ja turvalise reisijateveo suhtes.

Kuldaktsiaga kohtus

Järgnevad aastad ilmutasid mitmeid ohumärke, mida ei saanud jätta tähele panemata. Erastamislepingusse olid sisse kodeeritud seisukohad, mis viisid krooniliste vaidlusteni enamusaktsionäri BRSi ja vähemaktsionäri – Eesti Vabariigi - vahel. Erastamislepingus nähti ette Euroopa raudteeõiguse rakendamist, mis oli vastuolus raudtee uute omanike sooviga teenida raudteelt kasumit sellel viisil nagu see on tavaks Ameerika mandril. Kui see ei õnnestunud, siis algatati hagi Maailmapanga vahekohtus Washingtonis.

Erastamislepingus nähti ette ka riigi kui vähemusaktsionäri õiguste kaitset „kuldaktsia" abil, mis võimaldas meil panna veto Eesti riigi suhtes ebaõiglastele kavatsustele. Kui aga riik asus „kuldaktsiat" praktikas kasutama, algatas BRS teise kohtuasja – Stockholmi arbitraažikohtus –, et sundida meid „kuldaktsiast" üldse loobuma. Tegelikult tehti katse erastamislepingut revideerida ja lahti öelda selle mõningatest sätetest, mis uutele omanikele ei sobinud.

Kohtulikud vaidlused BRSi ja riigi vahel ei tulenenud ühe või teise ministri eriliselt jäärapäisusest, vaid tähendasid paratamatut asjade käiku, silmas pidades erastamislepingu loogikat.

BRS-il oli kasum juba käes

2006.aasta aprillis otsustas valitsuskabinet, et BRS on pannud toime olulised Eesti Raudtee erastamislepingu rikkumised: rikkunud investeerimiskohustust, pantinud lepinguvastaselt aktsiaid, rikkunud aktsionäride lepingut aktsiakapitali riigi kasuks suurendamise kohustuse osas ning vaidlustanud Stockholmi vahekohtus erastamislepingus kokku lepitud „ kuldaktsia".
Valitsuskabineti otsusel esitasid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Rahandusministeerium BRS-ile Eesti Raudtee erastamislepingu rikkumise teate ja lepingu lõpetamise hoiatuse. Järgnenud keerulistel läbirääkimistel lepitigi kokku erastamislepingu lõpetamine ja enamusaktsiate üleminek riigi kätte poolte kokkuleppel.

Kui seda kokkulepet ei oleks saavutatud, siis ma ei tea, kellele Eesti Raudtee praegu kuuluks. BRS oli otsustanud aktsiad igal juhul maha müüa, nemad olid oma kasumi sealt juba kätte saanud.

Kosilasi oli mitmeid – nii Idast kui ka Läänest, nii riigifirmasid kui ka eraettevõtjaid. Valitsuse otsus lõpetada erastamisleping ja omandada enamusaktsiad oli õigeaegne ja põhjendatud. Vastasel juhul oleks toimunud raudtee müük tundmatusse, jättes meid edaspidi vähemusaktsionärina võrdlemisi abitusse seisundisse.

"Legendaarne" Laar

Olen kohtunud mitmete Euroopa poliitikutega, kes, kuuldes meie raudtee müügist, hämmeldunult pead vangutasid. Mart Laari valitsus sai selle müügi läbi Euroopas kurikuulsaks. Keegi ei kippunud Eesti järjekordset veidrust järele tegema. Eesti maine sai kannatada ning legendid selle kohta, missuguse „protsendi" sai üks või teine raudtee müügi ümber sebinud poliitikutest, levivad ühiskonnas tänini.

Totaalse erastamise aeg on möödas

Eesti Raudtee tagasiostmine tähendab olulist edasiminekut majandusideoloogias.
Totaalse erastamise aeg on möödas – me ostame tagasi majandusharud, mis on strateegilised ja kus turukonkurents ei toimi. Riik on juba tõestanud Eesti Energia, Eesti Põlevkivi, Tallinna Sadama ja mitmete teiste 100% riigi omanduses olevate aktsiaseltside kaudu, et ka tema võib olla õige peremees.

Olen täiesti veendunud, et ka Eesti Raudtee tulek riigi omandisse kinnitab seda seisukohta.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)