Tunne Kelam: palun mind võtta kommunistliku partei liikmeks!

KESKNÄDAL,      05. veebruar 2003




Tuntud poliitik ja Riigikogu asespiiker Tunne Kelam püüdis kuuekümnendail ja seitsmekümnendail aastail korduvalt Eestimaa Kommunistliku Partei liikmeks astuda, kuid ikka sai oma töökaaslaste käest negatiivse hinnangu, mis tõmbas ka parteisse astumisele joone peale. Kelami soov oli sedavõrd kindel, et andis asja Tartu linna parteikontrolli kätte. Viimane oli äärmiselt tõsine organ, mis uuris partei sisepingeid ja juhtkommunistide vahelisi suhteid. Linnakomitee seisukoht oli Kelam kui ustav poliitlektor ja sotsialistliku maailmavaate propageerija kindlalt partei ridadesse vastu võtta. Kelami sihikindel ja aastaid kestnud püüdlemine kompartei ridadesse saada on isegi tagantjärele vaadates mõjuavaldav. Ainult karjääri pärast selliseid asju ei tehta. Arvukate sooviavalduste kirjutamise taga pidi olema ka kindel sisemine veendumus kommunistliku maailmavaate ja kommunistliku partei kursi õigsuses.

Lehtedest võib lugeda, et Eestis on taas alanud kõige õigema eestlase otsimine. Otsijad on samad, kes on teinud seda tööd kõigi valimiste eel - isamaaliitlased. Et nende ausat ja omakasupüüdmatut võitlust mineviku taagaga toetada, pöörame meiegi pilgu minevikku ja jutustame omalt poolt liigutava loo sellest, kuidas aatemeeste pealik püüdis komparteisse astuda.

Vabanes mineviku mõjust

1963. aastal 1. juulil pöördus Isamaaliidu praegune esimees, tollane ajaloolane Tunne Peetri poeg Kelam EKP Tartu Linnakomitee poole palvega võtta ta komparteisse. Varem oli Kelam edutult parteisse pürginud Eesti NSV Riikliku Ajaloo Keskarhiivi algorganisatsioonis.
Oma elulookirjelduses teatas Kelam, et sündis 10. juulil 1936 Valga rajoonis ENSV-s (mitte Eesti Vabariigis). Parteisse astujal oli ka okas südames. Ta kirjutas: "Praegu minevikule tagasi vaadates kerkib paratamatult mu ette üks küsimus - miks ei ühinenud ma ÜLKNÜ-ga." (Nooremale rahvale teadmiseks - Üleliidulise Leninliku Kommunistliku Noorsooühinguga.) "Kahtlemata võib seda kas või osaliselt seletada koduse mõjuga (isa oli usklik)," pakkus Kelam ise seletuse. Ja jätkas: "Kas sind kui sellisest perekonnast pärinevat üldse võetakse niisugusesse organisatsiooni? Või kas siis ei muutu kodu liigsete vastuolude areeniks? Mitte et mul oleks komsomolist olnud väär või halb ettekujutus, kuid otsustaval momendil jäin kõige eelneva tõttu siiski passiivseks. Alles ülikoolis vabanesin täielikult mineviku mõjudest, omandades selge maailmavaatelise baasi."
Muu hulgas teatas Kelam omakäeliselt soovist "anda oma jõukohane panus kommunismi ehitamise suurde üritusse" ja kuuluda "eesrindlikku, organiseeritud väesalka - NLKP-sse".

Kasvatas kuulajaid parteiliste printsiipide vaimus

Sellisele "selgele maailmavaatelisele baasile" tõustes paluski Kelam võtta teda Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei liikmekandidaadiks. Soovitajaks oli ta valinud Tartu Riikliku Ülikooli NLKP ajaloo õppejõu Johannes Kalitsa, kes kiitis oma soovituses Kelami usinat lektoritööd ENSV Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühingus. Parteiajaloolane nentis, et tema hoolealune on ühingusse kuulumise kuue aasta jooksul läbi viinud umbes 800 loengut ja tõdes: "Sm Kelam orienteerub hästi partei-poliitilistes ja rahvusvahelise olukorra küsimustes, kasvatab kuulajaid parteiliste printsiipide vaimus..."
Paraku selge maailmavaatelise baasi omandamisest, kuulajate parteiliste printsiipide vaimus kasvatamisest ja soovist anda panus kommunismi ehitamisse ei piisanud. Kelami pääsu "eesrindlikku, organiseeritud väesalka" asusid takistama mõned tema toonased kolleegid Eesti NSV Ajaloo Keskarhiivist, kes väitsid, et mees on karjerist ja käitub kaastöötajatega jämedalt.
Üks agaramaid neist oli keegi Savina. Paberitest selgub, et toosama Savina oli varem olnud vastu Kelami määramisele vanemteaduriks, leides, et on sobivam ja kogenenum kandidaat. Pärast seda kahe inimese suhted teravnesid - Savina väitel püüdnud Kelam talle kätte maksta.

Savina päästis riigimehe

Nii või teisiti läks sõnavahetuseks ka Ajaloo Keskarhiivi parteirakukese kinnisel koosolekul, kus Kelami parteisse võtmist arutati. Savina ja veel paar inimest korrutasid, et Kelam on karjerist ning käitub kõrgilt ja jämedalt. Kelam tõrjus neid etteheiteid tagasihoidlikult väitega, et tema käitumist ei saa võrrelda sm Savina või Ibiuse hüsteeriahoogudega. Ühtlasi palus Kelam "kutsuda ette kõik arhiivi lihtsad inimesed ja küsida neilt, millal ma neid teretamata olen jätnud, millal vaevunud neid mitte kuulama ega nendega nende väikesi muresid arutama?" "Võin kinnitada, et selliseid inimesi ei leidu, " kinnitas ta. Siiski soovitasid koosolekulised Kelamil oodata ja küpseda.
EKP Tartu Linnakomiteesse saadetud kirjas kurtiski Kelam, et sm Savina keeldus omal initsiatiivil juba kolm aastat tagasi talle soovitust andmast. "Möödunud kevadel, kui sai teatavaks minu kavatsus parteisse astuda," kirjutas Kelam, "kuulis mu enda abikaasa sm Savinat lausumas: minu pärast võib ta kümme aastat oodata, kuni ma pensionile lähen..."
Nõnda siis on eesti rahval põhjust tänulik olla sm Savinale, kes juba pimedatel 1960. aastatel tundis ära tulevase riigimehe ja rahvajuhi, Kalevi kangeima poja elutöö tähtsaima edasitegija, ega lasknud tal nõrkusehetkel oma elulugu määrida. Peaks vist tollele Savinale Toompeale või vähemasti Isamaaliidu kontori ette monumendi püstitama.





Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (83)