Mitte odav elekter, vaid odav kaevur

KAAREL PÜRG,      15. november 2006


Eesti on edukas riik, väidavad nii peaminister kui ka meedia. Meil on ambitsioon jõuda Euroopa viie edukama riigi hulka. Aga mille või kelle arvel?

Eesti elekter on Euroopas üks odavamaid. Seepeale tahaks hõisata, et „eestlane olla on uhke ja hää". Eufooria möödudes aga tabad end mõttelt, et kas tavaline eestlane ikka kujutab ette, kuidas see hüve on saavutatud, mida see on kaasa toonud kohalikule keskkonnale ning kas kaevuritele ja energeetikutele on makstud ka väärilist palka?

Raske ja hädaohtlik kaevuritöö

Loomulikult võib tunniajane maa-alune jalutuskäik kaevandusmuuseumis koos paariminutilise rongisõiduga jätta mulje, et polegi seal midagi hirmsat. Praktilises tööprotsessis on kõik teisiti. Vahetusetöö, kus hilinemine on välistatud ja kus päevavalgusest võid ainult unistada ja kus hetkekski ei tohi unustada, et peakohal on 60 meetri jagu erinevat sorti kivimeid ja pinnast.
Töökohale jõudmiseks tuleb tunnike allmaavagunis loksuda, teist samapalju tagasi sõites. Maa all pole kaugeltki kõik kohad valgustatud, ühtlaselt jahe on nii suvel kui ka talvel. „Tänu" pidevale rõskusele ja tuuletõmbusele on igale kaevurile tuttav radikuliit. Ohutusnõudeid tuleb täpselt täita, sest elektrilöögi saamise võimalus on sageli käeulatuses, pidevalt lõhatakse ja töös on mehhanismid. Selle kõigega kaasnevad gaasid ja põlevkivitolm, mida tahes-tahtmata sisse hingatakse.
Olen näinud 50-aastaselt pensionile jäänud kaevureid, kes otsustasid paar aastat puhata. Kahe aasta pärast olid nad maetud, sest haigused ründavad kaevureid kohe, kui elurütm muutub. Kaevanduses ja karjääris, maa all ja maa peal kerget tööd ei olegi.

Vanasti auasi, praegu irvitamine

Lapsepõlvest meenub mulle, et kaevurist naabrimees teenis tükitööga (labidaga põlevkivi vagunitesse laadides) 400 rubla ringis, mis võis olla ligi kolm keskmist palka. Tol ajal oli see väga suur raha. Noored mehed läksid kaevandusse tööle teadlikult, et hästi teenida. Kaevuritöö oli selgelt au sees. Maa peal nii suurt raha välja teenida polnud võimalik.
Praegu on kombeks pigem irvitada ja parastada, kui meenutatakse toonast sotsialistlikku võistlust. Töökangelase aunimetuse või aukirja, millega muide kaasnes alati rahaline hüvitis, said väga vähesed, kuid erinevad preemiad jõudsid ka tavalise töötegijani.
Kaevurite suursündmus jõudis kätte aasta lõpupäevil, mil maksti välja eriline diferentseeritud hüvitis maa all töötatud aastate eest. Niisama iseenesestmõistetavad kui korralik puhkus ja kohustuslik tasuta tervisekontroll, olid ka tuusikud parimatesse kuurortidesse ja lastele mõeldud puhkelaagrid.
Mälulünkadega lugejaile, kellele tundub, et Riigikogu liige propageerib sotsialismi, tahaks öelda, et autor ei kuulu toonase poliitilise süsteemi pooldajate hulka. Kuid 24 aastat maa-alust staazhi pole minu mälust küll kõike kustutanud. Tolleaegsetest pensionidest pole praegu kombeks rääkida. Tavakodaniku maksimumpension oli 132 rubla; kaevuril 176 rubla, mis võrdus kahe Tallinna sekretäri kuupalgaga. Tänapäeval on ilmselt sekretäripalk võrdeline kahe kaevuri pensioniga. Niipalju siis prioriteetidest.
Ja siis veel öeldakse, et meil on odav elekter! Tegelikult on meil odav kaevur.

Tulevik peaks kaevurit väärtustama

Uus Eesti Põlevkivi juhtkond püüab kaevuritööd väärtustada. Lähiajal hakatakse jälle maksma hüvitist allmaa-staazhi eest. Rohkem panustatakse noorte inseneride väljaõppesse kõrgkoolides.
Toetan ka Eesti Põlevkivi juhi Lembit Kaljuvee arvamust, et „pruuni kulla" kaevandamine võiks jääda riigi monopoliks ja et maavaradest peavad maksimaalset kasu saama kõik selle riigi elanikud. Paari uue põlevkiviõli-miljardäri tekitamine ei peaks olema omaette eesmärgiks.
Olen kindel, et uus juhatuse esimees leiab võimaluse märgatavalt tõsta kaevurite palka. Ja kindlasti mitte nii nagu seni, kui ühe käega anti ja teisega võeti tagasi. Minevikku peaksid jääma kaevurite suvised kolmepäevased töönädalad.
Kuigi riik võtab dividendidena Eesti Energiast aastas välja ligikaudu pool miljardit krooni, pole siiani peetud vajalikuks kaevurite probleemidesse süveneda. Aga oleks viimane aeg! Põlevkivi hinda pole aastaid tõstetud, ettevõtte reservid on ammendunud. Nüüd tuleb riigil otsustada, milliste vahenditega tagada Eesti Põlevkivi jätkusuutlikkus ning kaevurite heaolu.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)