Eesti seisab oma ajaloo eest

RALF R. PARVE,      07. november 2007


13. november 1927:

80 aastat tagasi, pühapäeval, 13. novembril 1927 avati Tallinna Reaalkooli ees Vabadussõjas langenud Tallinna õpetajate ja õpilaste mälestussammas. Kujur Ferdi Sannamehe kavandatud samba aluskivi tahus Soome graniidist A. Jürgens, tähed monumendile valmistas kunstnik Günther Reindorff. Mälestussamba asukoha planeeris arhitekt Anton Soans.

Monumendi avas riigivanem Jaan Teemant. Vaimuliku talituse pidasid piiskop Jakob Kukk ja ülempreester Nikolai Päts. Kutsutute hulgas olid välisriikide saadikud, kindral Johan Laidoner, haridusminister Jaan Lattik. Esindatud olid kõik Tallinna koolid lippudega, kohal viibisid Vabadussõja veteranid.

Vabadussõja alguses olid Reaalkooli kõige vanemad õ?pilased ainult 16-17-aastased, aga sellegipoolest oli vabatahtlikena sõjaväes 39 õpilast; neist 19 võttis osa lahingutest. Valga all langes Johannes Tõnisson, Krasnaja Gorka juures sai raskesti haavata ja suri hiljem Evald Friedrichson. Lahinguväljal saadud kopsuhaiguse kätte surid pärast mõneaastast vaevlemist Arnold Veiderman ja Boris Kuul. Peale nende sai haavata veel kolm õpilast, iseäranis raskesti Ervin Martson. Õpetajaid v?ttis lahingutest osa kaheksa. Neist surma sai Eesti skautluse rajaja, 31-aastane võimlemisõpetaja Anton Õunapuu, haavata - Artur Luhaäär.

Tänases Kesknädalas meenutame eri aegade ajakirjanduse vahendusel materjalist seda ausammast, mida on maha kistud kaks korda ja taaspüstitatud kolm korda.

23. september 1940:

"See päev oli nagu iga teinegi sügispäev: hall, jahedavõitu ja sombane. Päevane õppetöö algas nagu tavaliselt ja, kui mälu ei peta, siis olime just lõpetanud nn. Konstitutsiooni tunnis võitlemise vene enamlise ideoloogi geniaalsusega ning meie vaene õpetaja oli järjekordselt hädavaevu pääsenud närvikollapsist, mille oli esile kutsunud õpilaste "uskumatu" lollus või siis Stalini rikkalikult ja valesti tsiteerimine. Vaevalt olid esimestena klassist väljapääsenud suutnud pilgu heita läbi akna "Estonia" poole, kui kogu koolis levis kulutulena teade: "Nad võtavad maha samba...!"

Järgmisel hetkel olid koridoriaknad hoone tiibadel lahti kistud ning kubinal täis ehmunud, tardunud nägudega poisse, kes vahtisid alla väljakule, kus mälestussamba ümber oli palkidest kolmjalg üles seatud. Mõned töömehed sättisid köit alusel oleva kuju ümber, et seda selle kohalt nihutada ning alusele nõjatatud palke mööda alla libistada. Hulgaliselt kohale komandeeritud militsionäärid hoidsid väljaku äärele kõnniteele kogunenud rahvahulka eemale, valvates töö teostamise järele. Kuid see edenes väga aegamööda. Oli näha, et töölised sellega ei kiirustanud.

Kuigi see tegu kommunistide kohta polnud ju midagi erakorralist ja seda hiljem või varem võis nii-kui-nii oodata, oli see siiski selleks tõukeks, mis kutsus esile poiste kaua allasurutud raevu ja põlguse kõige punase vastu. Kohkumine muutus vihaks ning mõne hetke möödudes oli raev muutunud spontaalseks tegutsemiseks. Osa koolivendi sööstis trepist alla, et koolist välja jooksta. Kuid reaktsiooni ette arvates olid kooli uksed lukustatud ning ustelähedaste akende juures seisid tõsised ja kurvad õpetajad, kes poisse püüdsid veenda, et need ei teostaks mingeid mõttetusi. Kas keegi koolist välja pääses, seda ma ei tea.

Valdav enamus poistest kogunes vähestele väljakupoolsetele akendele ning kisendades ja sõimates mälestussamba teotajaid, loopisid võimetus vihas nii militsionääre kui ta töömehi kriiditükkidega, tindipottide, õunasüdamete ja märgade tahvlikaltsudega ning heitsid pilkesõnade saatel alla vene vaskkopikaid juudasetöö tasuks.

Sel päeval ei tulnud koolitööst midagi välja. Õpetajad püüdsid poisse vähemalt klassides hoida ja neid rahustada. Kuid sellel oli ainult piiratud mõju. "Tulistamine" akendest jätkus ning vihased poisid sõelusid rahutult mööda koridore edasi-tagasi, nõu pidades ja teadmata, mida ette v?tta, otsides väljapääsu oma tunnetele ja õnnetusele. Üks koolipoiss seisis värisedes, käed rusikas, vahtis midagi nägemata seina, endal pisarad voolamas üle näo.

Viimaks oli mälestussamba kuju soklilt maha võetud ja ära viidud, kuid sündmus oli kogu linnas saanud teatavaks ja rahutu liiklus samba ümbruses kestis veel terve päeva. Tallinlased, ja nende hulgas ka õpilased, püüdsid väljendada oma tundeid lillede asetamisega mälestusmärgi kunagisele asupaigale ja tühjunud paiga tervitamisega. Militsionäärid arreteerisid paljusid mälestusmärgi asupaiga läheduses.

Järgmisel hommikul tulid kõik poisid kooli mälestusmärgi väljakust möödudes, hoolimata sellest, kus nende elukoht oli, - ning kergitasid mütsi paigast möödumisel. See kestis mõni aeg, kui aga militsionäärid viimaks taipasid, milles asi seisnes, hakkasid nad arreteerima mütsikergitajaid. Osa neist jäi jäljetult kadunuiks, mõningad vabastati hiljem. Lugu oleks veelgi õnnetumalt lõppenud, kui mitte paar poissi poleks taibanud olukorra tõsisust ja teistele saabujatele „Draamateatri" juurde ette rutanud, et koolivendi hoiatada.

Rahutused olid levinud kõikidesse Tallinna koolidesse ja võtnud sellise ulatuse, et kommunistlikud võimumehed pidasid vajalikuks laiaulatuslikku rahustamist. Koolides hakati korraldama miitinguid, kuhu kõrged partei- ja valitsusevõimukandjad ilmusid kõnelema, selgitama ja hoiatama. Reaalkoolis toimus see mõni päev hiljem pärast koolitöö lõppu, osavõtt miitingust oli kohustuslik ja kõnelejaks oli ilmunud riigikontrolli rahvakomissar Arkadi Uibo.

Isegi komnoored istusid vaikselt teiste hulgas. Pärast miitingu lõppu läksid kõik sõnatult aulast välja. Komissar A. Uibo palus küll küsimusi esitada, kuid see kõik oleks ju nagunii olnud mõttetu."

1940. aasta:

"Samba kohal käis rahvas veel mõnd aeg peatumas, paljastades pead ja asetades lilli kuni bolshevikud tegid ka selle võimatuks.

Kuju ja aluse tükid seisid vahepeal linna tööhoovis. Kuju viidi hiljem linna muuseumi."

24. veebruar 1941:

"Vabariigi aastapäev möödus samasuguses tummas vaikuses ning näitas, mis oleks võinud juhtuda, kui tunded oleksid mõistusest jagu saanud. Üks õpetajatest - Ussisoo -, kes oli alles aasta Reaalkoolis olnud, aga "õige" mehena realistiks vastu v?etud ja lugupeetud, kandis sel päeval kooli tulles kaelasidet, mille värvide-kombinatsiooniks oli sini-must-valge. Ta arreteeriti ja kadus jäljetult. Vene võim oli valmis igasuguseid meeleavaldusi igas ulatuses maha suruma."

(Vt. veel teosest „Mehed Vabaduse puiesteelt", Uppsala 1972)


Linna Teataja 11. september 1941: "Kooliõpilaste mälestussammas restaureeritakse"

"Vabadussõjas langenud kooliõpilaste ja kooliõpetajate mälestussammas seisab jälle omal kohal.

Algatus mälestussamba endisele kohale toimetamiseks tuli härra Arnold Havistil, kes ajaloolisel neljapäeval, 28. septembril (Toim. märkus: sakslased olid punaväe Tallinnast välja ajanud), ütles Tallinna poeglaste reaalkooli ees kurbi laule laulvale rahvale, et laulmisest üksi ei aita, tuleb ka midagi ette võtta. Järgnevalt pöördus hr. Havist koosolijate poole küsimusega, kas ehk keegi teab, kuhu on peidetud mälestussammas, olgu ta kasvõi rusudes.

Leidus tüse töömees, kes võis kätte juhatada koha. Koos mindi sadamasse ja toodi kuju aidast välja. Aida ees seisis hobusega vanker, millele kuju algul paigutati. Hiljem aga saadi veoauto, millele kuju ümber asetati. Siis algas triumfisõit läbi linna, mis kõigil on teada ja mis lõppes kuju endisele kohale asetamisega.

Hr. Havist on enda peale võtnud ka meile nii armsa mälestussamba „asjade" edasise ajamise algatuse. On leitud kuju aluski, aga seda ei saa kohale panna enne, kui on valmistatud uus vundament. Aluse esikülg on täiesti purustamata, kuna aga tagakülg on saanud kriimustusi. Hr. Havist avaldas põhjendatult arvamist, et neid kriimustusi ei maksagi eemaldada, kuna nemadki kõnelevad mälestussambale osaks saanud vintsutusist.

Kui mälestussammas on jälle korralikult kohal, mis nõuab veel aega ja kulugi, siis hr. Havist kui asja algataja annab ta vabaõhuaktusel üle ülemlinnapeale kui linna esindajale.

Hr. Arnold Havist oli Eesti esindajaks Gruusias, kui see veel oli iseseisev."

Mälestussammas hävitati 1948. aastal EK(b)P Keskkomitee esimese sekretäri Nikolai Karotamme käsul, kes viis läbi ka 1949. aasta märtsiküüditamist.


Rahva Hääl 23. veebruar 1993: "Sambad ei ole ainult mälestuseks"

"Ajalugu on jälle pööraku teinud ja täna kell 18.15 on võimalus tulla Vabadussõjas langenud Tallinna õpetajate ja õpilaste mälestussamba taasavamise tseremooniale.

Meil kõigil aga on võimalus uuesti lahti mõtestada 1927. aastal öeldu... Sambad ei ole ainult mälestuseks, vaid ka toeks neile, kel tuleb otsustada rasketel silmapilkudel."

Õhtuleht 25. veebruar 1993:

"...taasavati Vabadussõjas langenud Tallinna õpetajate ja õpilaste monument. (Toim. märkus: mälestusmärgi koopia valmistasid kujurid V. Mets ja A. Mölder).

Pühaliku sündmuse juhatas sisse tõrvikutega rongkäik läbi pealinna Eesti Meestelaulu Seltsi eestvõttel.

Avasõnad olid Tallinna linnapealt Jaak Tammelt. Mälestussamba õnnistas sisse EELK piiskop, Eesti Kirikute Nõukogu president Einar Soone.

Kui Reaalkooli juures esmakordselt monument avati, olnud lumetorm. Tollase halva ilmaga on hiljem seostatud ka poisi ning riigi saatust tervikuna. Üleeile lumetormi küll polnud, kuid tuul oli üllatavalt vali ja lõikas läbi luust-lihast. Seega - endeid uskudes pole meil küll optimismiks põhjust. Liigseks pessimismiks samuti mitte, sest ILM OLI SIISKI PAREM kui 13. novembril 1927. aastal. Vähemalt Vabadussõja kaasaegsete arvates.

Kerge meil igatahes olema ei saa."

Ülevaate tegi Ralf R. Parve

[fotod]
POISS NAASEB REAALKOOLI ETTE: Kuju tagasitoomine sini-must-valge all 29. augustil 1941.

JÄLLE KODUS: Sambale tõsteti kuju oktoobris 1941.
Foto raamatust „Eesti rahva kannatuste aasta" (Tallinn 1943/1995).

KAKS KORDA KÜÜDITATUD: Viidi ära 1940 ja 1948, püstitatud kolmandat korda 1993.

[teksti esiletõste:]
Kui mitu korda nad Reaali poissi tapsid?


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)