Eesti riik rikub oma kodanike inimõigusi ja põhivabadusi

HENN LEETNA,      22. august 2001


TOIMETUSELT. Suvel täitus kümme aastat omandireformiseaduse vastuvõtmisest. Kaheksa aastat on tegutsenud üürnike ühendused. Üürnike/omanike probleemide lahendamist on eriti enne valimisi lubanud mitu erakonda. Tänane olukord on kujunenud siiski peamiselt isevoolu. Tulemus on, et üle 90 protsendi õigusjärgseid omanikke on tagasisaadud omandi müünud, osa aktiivseid sundüürnikke on ise leidnud tee vastumeelsest üürnikustaatusest välja rabelda -- tõsi küll, isikliku rahakoti hinnaga. Tuhanded kodanikud aga elavad tagastatud majades edasi, nägemata väljapääsu. Riik vaikib endiselt. Järgneva loo väljatöötajad, kes nimetavad end Sundüürnike Koguks, leiavad, et senine tee terava küsimuse
lahendamisel on olnud liiga vähe radikaalne ja tuleb tegutseda märksa jõulisemalt.

Sundüürnike Kogu oleks pidanud looma juba siis, kui jõustus omandireformi aluste seadus (ORAS). Kuid toona ei uskunud mitte keegi, et meil on tegemist salakavala riigiga. Nimelt kasutas riik salakavalust, et ettekavatsetult jätta tagastavates elamutes elavad riigikodanikud ilma omaenda eluruumide erastamisõigusest. Tõuseb küsimus: milles see salakavalus peitub?

Õigus on tegelikkuses pettus

ORAS § 12 lg 4 sätestab (tsiteerin): Elamu kuulub tagastamisele, kui õigustatud subjekt võtab endale kõik üürnikuga varem sõlmitud üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused. Tagastatavas elamus elavatel üürnikel on sel juhul õigus taotleda uue eluruumi saamist.
Salakavalus ongi selles, et õigus taotleda uue eluruumi saamist on sisuliselt pettus, sest rohkem kui seitse aastat pärast selle õiguse omamist ei ole minu andmetel keegi sundüürnikest saanud täpselt sama suure raha eest erastada enda korteriga täpselt sama väärset korterit, nagu tegid seda kõik teised eestlased, mitte-eestlased ja isegi võõrriikide kodanikud.
Õigusi antakse veelgi juurde. 1997.a annab ORAS sundüürnikule enda eluruumide ostueesõiguse (§ 12 lg 10), kuid see õigus ei ole võrdväärne enda eluruumide erastamisõigusega EVP-de eest.
Peame tõdema, et sundüürnikke on sügavalt petetud, sest õigus taotleda uut eluruumi on igal kodanikul vaatamata sellele, kas mingi seadus sätestab selle õiguse või mitte. Taotluse esitamist uue eluruumi saamiseks ei saa keelata. On mõttetu kirjutada seadusse sundüürniku uue eluruumi taotlemise õigus, kui ei näidata tagatisi selle õiguse realiseerumise võimaluste kohta. Järelikult see õigus -- taotleda uue eluruumi saamist -- kirjutati seadusse eesmärgiga luua tagastatavates majades elavatele inimestele väär ettekujutus, just nagu pärast uue eluruumi taotlemist antaksegi neile uus eluruum., mida saab teistega võrdväärselt erastada.
Eesti Üürnike Ühendus korraldas 1999. a sundüürnike kaebuste massilise esitamise kohtule. Üürnike ühendused üle Eesti kaitsevad sundüürnikke majaomanike omavoli eest. Sundüürnikud ise on väljendanud pahameelt riigi vastu ühekaupa. Riigil on väga lihtne igale sundüürnikule eraldi lubadusi jagada ja ta lihtsalt uksest välja saata.
Selge on, et poliitilise otsuse kaudu on meilt, sundüürnikelt, ära võetud enda eluruumide ostueesõigusega erastamisõigus, mis on varaline õigus ja meile on tekitatud suur varaline kahju.

Sundüürnikel suur varaline kahju

Paljud sundüürnikud on läbinud kõik kolm kohtuinstantsi, kuid nende kaebust varalisest õigusest ilmajätmise ja kahju tekitamise kohta ei ole rahuldatud. Kohtud on üksmeelselt leidnud, et seadused on õiged ja sundüürnikele pole mingit kahju tekitatud.
Seega ei jää meil üle muud, kui muuta seadusi, et riigil lasuks kohustus hüvitada sundüürnikele tekitatud kahju täies ulatuses. Et sundüürnike esindajad osaleksid seadusloome ja täitevvõimu juures, moodustati 16. juunil Viljandis poliitiline organisatsioon SUNDÜÜRNIKE KOGU, iseseisev juriidiline isik, kes on oma tegutsemise aluseks võtnud Keskerakonna põhikirja ja programmi. Tsitaat: tagastatud majade üürnikud peavad saama elamispinda erastada samadel tingimustel riigikorterites elavatega (KE programm, sotsiaalpoliitika lg 3 p 83). On väga vaja, et meie esindajad kaitseksid meie huve iga päev nii kohalikes omavalitsustes kui ka Riigikogus. Täpsemalt öeldes taandub kogu meie tegevus sotsiaalpoliitikas KODU teemale.

Poliitikas ei tegele sundüürnikega mitte keegi

Keskerakonna peasekretär Küllo Arjakas oli nõus, et poliitilisel maastikul iseloomustab sundüürnike probleemi lahendamist täiesti tühi koridor.
Seega on viimane aeg, et sundüürnikud ja meie toetajad ühineksid poliitilisse organisatsiooni Sundüürnike Kogu, kelle esimene ühine projekt on kõigi soovijate kaebuse esitamine Euroopa Inimõiguste Kohtule.
Väidame, et Eesti Vabariigis rikutakse meie suhtes inimõigusi, täpsemalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art.6.p.1. (õigus õiglasele kohtumõistmisele) ja art.14. (meid diskrimineeritakse). Meie suhtes on rikutud EV Põhiseadust § 10 (õiguskindluse põhimõtet), mis tuleneb põhiseaduse mõttest ja vastab inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele, samuti § 12 (võrdse kohtlemise põhimõtet), et kõik on seaduse ees võrdsed.
Tuleb rõhutada, et meedias ja ka mõnel konverentsil on levitatud osalist informatsiooni kaebuste esitamise võimaluste kohta Euroopa Inimõiguste Kohtule. Korduvalt kinnitatakse, nagu saaks kaebust esitada ainult siis, kui Eestis on läbitud kõik kolm kohtuastet. See on poolik teave.

Eesti kohtus õiguse leidmine võimatu

Kaebuse Euroopa inimõiguste Kohtule Strasbourgis (Prantsusmaa) võivad esitada iga sundüürnik olenemata sellest, kas nad on Eesti Vabariigis läbinud kõik kolm kohtuastet või mitte. Juhul kui kaebuse esitaja ei ole seda teinud, peab ta suutma Euroopa kohtule põhjendada siseriiklike kaitsevahendite läbimise võimatust, mille põhjusteks võivad olla:
kahtlemine ühe või teise kaitsemooduse efektiivsuses
avaldaja teadmatus ühe või teise kaitsemooduse olemasolust
tasuta õigusabi puudumine
advokaadipoolne eksimus või väärsoovitus.
Sundüürnike Kogu esitab ühises kaebuses eraldi iga kaebuse esitaja isiklikud andmed koos konkreetsete andmetega seaduslikus kasutuses oleva elamu kohta, mis anti koos üürnikega okupatsioonivõimu poolt tekitatud kahjude katteks kahjukannatajale. Kohtulahendi saavad need sundüürnikud, kelle andmed on kaebuses. Mitte mingil juhul ei tee Euroopa Kohus üldist laadi otsust, mis hõlmaks kõiki sundüürnikke korraga. Seega, kes leiab, et tema inimõigusi on rikutud, peab kaebuse esitama isiklikult.

Riik sundüürnike suhtes vaenulik

Juhin tähelepanu, et Euroopa Inimõiguste Kohtu suhtes ei maksa olla liiga sinisilmne. Miks? Sest Euroopa Kohtu Institutsioon loodi vajadusest tuvastada Euroopa riikide endi poolt toimepandud inimõiguste rikkumisi. Meie, sundüürnikud, teame täpselt, et meie suhtes on rikutud nii EV põhiõigusi kui ka inimõigusi. Sellega on meile tekitatud suur varaline kahju. Kui aga olukord on selline (nagu praegu), et meie kaebust Euroopa Kohtus tõlgib ja esitab sundüürnike suhtes vaenulikult meelestatud, meie põhiõigusi ja inimõigusi rikkuva riigi esindaja, siis on vähe tõenäoline, et teised kõrged kohtunikud meie probleemist üldse midagi taipavad.
Kahjuks ei ole veel teada inimest, kes oleks võimeline meid Strasbourgis esindama. Tunnistan ausalt, et väike grupp kaebuse esitajaid ei suuda palgata professionaali, kes valdaks perfektselt võõrkeeli ja samas oleks ka tipptasemel advokaat.
Kui nüüd lähtuda asjaolust, et Eesti Vabariik võttis jõuga umbes viiekümnelt tuhandelt kodanikult eluruumide tähtajata kasutamise õiguse, ei asendanud seda erastamisõigusega nagu teistel, siis kaebama peaks. Kui kõik need riigi poolt vägisi sundüürniku staatusesse surutud isikud esitaksid kaebuse ühekorraga, saaksime ilmselt teada, kas Euroopa kohtusüsteem jookseb kinni. Millise lahenduse meie probleem saab, oleneb suuresti sellest, kui paljud sundüürnikud tõdevad, et nende põhiõigusi ja inimõigusi rikutakse!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (17)