Riigi kaitsmiseks tuleb tugevdada sisejulgeolekut

Laiapõhjaline riigikaitse haarab peale riigi kaitsmise endasse ka siseriikliku julgeoleku nii tavaolukorras kui ka hädaolukorras, erakorralises olukorras ja sõjaolukorras. Kõik riigid on sõjaolukorra tingimustes pööranud erilist tähelepanu sõjategevuse piirkonna (rindelähedase piirkonna) ja tagala sisejulgeoleku tagamisele. See toimus nii Vabadussõjas kui ka Teise maailmasõja ajal Omakaitse poolt.

Käesolevaks ajaks muutunud julgeolekuseisund, mis on kujunenud Venemaa Fõderatsiooni poolt läbi viidud Ukraina Vabariigi põhiseadusliku territooriumi - Krimmi - annekteerimisega, eeldab uut julgeolekualast käsitlust, mis konkreetsel juhtumil tõhustaks Politsei- ja Piirivalveameti piirkondliku struktuuriüksuse (prefektuuri) võimekuse suurendamist võimalike kriisiolukordade tingimustes.

Selleks:

* Teha muudatus Eesti Vabariigi haldusjaotusse, mis praegu toimib maakondadena, valdadena ja linnadena - tõsta 1. järgu haldusüksuseks maa (piirkond), mis on mitme maakonna kogum. Tegelikkuses on selline haldusjaotus juba välja kujunenud Eesti jõustruktuurides: politsei ja piirivalve prefektuurid, päästeregioonid ja kaitseringkonnad. Oma nimetuse kohaselt on nad Põhja (Harju), Lõuna (Kagu), Viru (Kirde) ja Lääne maad. Selle käigus tuleb korrastada maavanemate institutsioonid põhimõttel, et Vabariigi Valitsuse poolt määratakse ametisse nende nelja maa maavanemad, kes on nii igapäevaselt kui ka eriolukordade tingimustes Vabariigi Valitsuse (peaministri) käepikenduseks. Maakondade tasandil aga valib maakonna vanema kohalik omavalitsus.

* Nimetada Eesti Vabariigi nelja piirkonna territooriumil olevad politsei ja piirivalve prefektuurid ringi sisejulgeoleku prefektuurideks, kes on võimelised haldama kõiki prefektuuri piirkonnas toimuvaid häda- ja erakorralisi olukordi. Sõjaolukorra tingimustes tagab prefektuur sõjalise riigikaitse süsteemis oma prefektuuri piirkonnas sisejulgeoleku tema käsutusse antud jõudude ja vahenditega. Prefektuuri juhib prefekt, kes on maavanema (või abimaavanema) õigustes ja kohustustes.

* Ühtlustada politsei ja piirivalve piirkondliku struktuuriüksuse piirid Päästeameti regionaalsete struktuuride ja sõjalise riigikaitse sõjaväeringkondade piiridega, millega moodustub uus laiapõhjalise riigikaitse struktuuriüksus tegutsemiseks nii tava- kui ka kriisiolukorras.

* Lülitada sisejulgeoleku prefektuuri operatiivalluvusse Päästeameti regionaalsed struktuurid, mis jäävad sisejulgeoleku prefektuuri territooriumile.

* Sisejulgeoleku prefektuuri kriisireguleerimise bürool on õigus lülitada sisekaitseks vajalikesse jõududesse kõiki kas riiklikke, omavalitsuslikke või ka era-jõustruktuure vastavate kokkulepetega kui ka valitsuse määrustega. Seadustada ja lülitada sisejulgeoleku prefektuuride koosseisu ka munitsipaalsed korrakaitsestruktuurid. Kaitsejõudude ja Kaitseliidu üksuste kaasamine sisejulgeoleku tagamiseks määratletakse vastavate seadustega.

* Luua nii politsei- kui ka piirivalvetöötajate reserv nendest töötajatest, kes on saanud vastava väljaõppe, kuid kes on erinevatel põhjustel teenistusest lahkunud.

Erikäsitlemist eeldab politsei

Viimastel aastatel on Siseministeerium sunnitud pidevalt vähendama politseitöötajate arvu selleks ette nähtud eelarvedefitsiidi tulemusena.

Tänaseks on selge, et ei ole võimalik viia omavahelisse tasakaalu optimaalset politseinike arvu ja nende teenistustasu, kuid Riigikogul tasuks kaaluda sellise erakondadevahelise kokkuleppe saavutamist, mis määraks - nii nagu kaitsekulutuste puhulgi - pikema aja perspektiivis kulutused riigi sisekaitseks mingi protsendiga SKT-st.

Samas otsida ka teisi teid sisekaitse tugevdamiseks kohalike omavalitsuste ressursi arvel nii abipolitsei kui ka kohaliku korrakaitse (munitsipaalpolitsei) näol. Teatavasti olid kohalikud korrakaitse struktuurid 2013. aastal enam kui 30 omavalitsuses. Sama aasta kohalike omavalitsuste valimise poliitilises võitluses Tallinnas ei nõudnud opositsoonierakonnad Tallinna Munitsipaalpolitsei likvideerimist, vaid selle täiustamist. See tähendab, et vajadus munitsipaalpolitsei järele on olemas.

Kuid teatud poliitilistes ringkondades on vastuseisu tõttu need kohaliku omavalitsuse sisejulgeoleku struktuurid kogukondade eeldatava turvalisuse kaitseks jäänud realiseerimata. Seal on mindud teist teed, kasutades kalleid erakapitalil põhinevaid turvaettevõtteid, samas kui seda funktsiooni saab täita kohalik omavalitsus oma korrakaitsega.

Sellega formeeruks Eesti sisejulgeolekumaastikul nii riigi- kui ka kohaliku omavalitsuse (kogukonna) politsei. Politseisüsteemi kui sellise arvukuse ja võimekuse saab arvutada riskianalüüsi kohaselt.

Viimastel aastatel on kujunenud olukord, kus selle asemel, et leida võimalusi sisejulgeoleku ametite täiendavaks finantseerimiseks, on asutud täitmata ametikohti likvideerima, mille arvel on üritatud tõsta politseiametnike palku. Kuid see ei ole pannud piiri kvalifitseeritud tööjõu lahkumisele. Selles mõttes on politsei väliteenistused kahanenud kriitilise piirini.

Veel kord - riik peaks kaaluma seda, kas oleks otstarbekas siduda sisejulgeoleku kulutused samuti mingi osa SKT-ga nagu sõjalise riigikaitse puhul.

Omavalitsusliku politsei loomine

Omavalitsusliku politsei loomisega tekiks Eesti sisejulgeolekumaastikul nii riigi- kui ka kohaliku omavalitsuse (kogukonna) politsei, kus nende, s.h. ka abipolitsei funktsioonid ja omavaheline koostöö on seadusega sätestatud. Munitsipaalpolitseinikul peaksid olema tulenevalt abipolitseiniku seadusest (RT I, 20.12.2010, 1) abipolitseiniku õigused, kui ta osaleb korrakaitselistes tegevustes, mis on nimetatud seaduses.

Kogukonna- ehk munitsipaalpolitsei ei ole riigipolitseile konkurent, vaid toetav ja abistav struktuur neis valdkondades, kus riiklik võimekus ei ole küllaldane või on nende prioriteedid koondatud teistele, enam tähelepanu vajavatele probleemidele.

Piirivalve

Kuni käesoleva ajani ning tulenevalt politsei ja piirivalve seadusest (RT I 2009, 26, 159) teostas Eesti piirivalve „pehmet piirikaitset" võimalike riigipiiri ületavate migrantide ja ebaseaduslike piiriületajate tõrjumiseks ning kinnipidamiseks, võitluseks terrorismi ja organiseeritud kuritegevusega.

Muutunud julgeolekusituatsioonis võib aga riigipiiril olla tegemist vaenuliku riigi või grupeeringu relvastatud luurajate ning diversantidega, kelle tõrjumiseks ning kinnipidamiseks ei piisa politsei erivahenditest (seaduse § 27) ja politsei tulirelvadest (RT I 2009, 62, 405) ning see nomenklatuur vajab taasvarustamist lahingurelvadega, mida piirivalves kasutati kuni Piirivalveameti kaotamiseni ja uue politsei- ja piirivalve ameti seaduse kehtima hakkamiseni. Samas tuleb taastada õigused nendele politsei- ja piirivalveametnikele, kes osalevad riigipiiri kaitsel.

Migratsiooni ja kodakondsuse küsimused

Migratsiooni ja kodakondsuse küsimustes näha ette nende Eesti kodanike, kes on Eesti kodakondsuse saanud naturalisatsiooni teel, isikutunnistuste tühistamist, juhul, kui need isikud on jämedalt rikkunud kodakondsuse taotlemisel antud vannet: „Taotledes Eesti kodakondsust, tõotan olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale." (RT I 2006, 29, 224, jõustunud 08.07.2006).

Kodakondsuseta isikute või võõrriigi kodanike suhtes, kes ei ole lojaalsed Eesti Vabariigile, muuta alaline elamisluba tähtajaliseks elamisloaks kuni riigist väljasaatmiseni.

Kodanikele, kes on loobunud Eesti Vabariigi kodakondsusest mõne teise riigi (Venemaa) kodakondsuse kasuks, muuta püsielamisluba üleminekuaja ehk ajutiseks elamisloaks. Püsiv elamisluba tuleb välja teenida - see ei ole kingitus.

Eesti Vabariigi karistusseadustiku täiendamine

Lisada karistusseadustikku säte vandetõotuste ja vannete rikkumise kohta (sõdurivanne, riigikogulase vanne, kodakonsusevanne jne, kuna taolist sätet karistusseadustikus ei ole.

Toimetuselt: PhD Jüri Kadak on Tallinna Tehnikaülikooli Rahvusvaheliste Suhete Instituudi õppejõud julgeolekupoliitikas; kolonelleitnant erus. Ta esitas oma mõtteid kutsutud külalisena Keskerakonna volikogu riigikaitsekomisjoni koosolekul.

[esiletõste] Kogukonna- ehk munitsipaalpolitsei ei ole riigipolitseile konkurent, vaid toetav ja abistav struktuur neis valdkondades, kus riiklik võimekus ei ole küllaldane või on nende prioriteedid koondatud teistele, enam tähelepanu vajavatele probleemidele.

JÜRI KADAK, julgeolekuasjatundja

Jaga |