Sõnavõtt Moskvas.

JAAN KROSS,      21. juuni 2006


Sõnavõtust Nõukogude kirjanike esimese kongressi neljakümnendal aastapäeval Moskvas Ametiühingute Maja Sammassaalis 4. septembril 1974

„… otse kummaliselt suur on nimelt kirjanikkonna osa selles poliitilises protsessis, mille kaudu kodanlik Eesti 1940 muutus nõukogude vabariigiks. Võib-olla ei kirjutata sellest ulatuslikku eriuurimust. Aga ainet huvitavaks poliitilis-kultuurilooliseks esseeks maailma sotsialismile siirdumise vormidest ja loova kirjandusliku intelligentsi võimalikust osast selles annab Eesti juhtum kahtlemata. Igatahes, 1940-nda aasta demokraatliku üleminekuvalitsuse ja esimese rahvakomissaride nõukogu koosseisus esineb valitsusliikmete tasemel kümme kirjanduslikult tuntud nime, nende seas rida oma aja kõige tuntumaid: üleminekuvalitsuse peaministriks ja hilisemaks ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks oli Johannes Vares-Barbarus, meie kolmekümnendate aastate silmapaistvamaid luuletajaid. Selle valitsuse haridusministriks oli Johannes Semper, luuletaja, esseist, romanist, novellist, juba tollal eesti kirjanduselu kesksemaid kujusid. Barbaruse valitsuse välisministriks ja hilisemaks RKN-i esimehe asetäitjaks oli Nigol Andresen, meie teatri- ja kirjanduskriitika ammuseid talasid. Aga meie esimese RKN-i esimeheks oli Johannes Lauristin-Madarik, elukutseline revolutsionäär – kuid oma suurte revolutsiooniromaanidega ühtlasi sotsialistliku realismi esimesi praktikuid Eestis. Barbaruse valitsuse aegne Eesti sõjaväe poliitiline peajuht ja hilisem kauaaegne rahanduse rahvakomissar oli kirjanik Paul Keerdo. Kohtu rahvakomissari asetäitja oli eesti epigrammi vanameister August Alle. Loetelu pole ammendav. Lisagem, et ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe üleandeis järgnes Johannes Vares-Barbarusele luuletaja Eduard Päll (Angervaks) ja viimasele kaheksaks aastaks meie sotsiaalse romaani ja võitleva dramaturgia vana tamm August Jakobson.

Suurelt osalt needsamad inimesed ongi tuumikuks sel nüüd juba inimpõlve vanusel grupifotol meie pleenumi kõrvalsaalis, fotol, mis kujutab Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu asutamiskonverentsi Moskvas 1943. aastal.

Ma tsiteerin Johannes Vares-Barbaruse sõnu selle konverentsi avasõnavõtust:
1940. aasta juuni- ja juulipäevad said mitte ainult poliitilise elu pöördepunktiks, vaid uuendasid ja ehitasid ümber ka kõik vaimse, loomingulise elu alused; nad said pöördepunktiks ka eesti kirjandusele, mis sellest ajast peale muutus üleliidulise kirjanduse osaks, kujunes nõukogude kirjanduseks.
Ühinedes suure Nõukogude Vabariikide Liiduga ei kaota rahvad oma iseärasusi, vaid vastupidi – nad saavad täieliku vabaduse oma arenguks.

Paar sõna mõnest selle arengu spetsiifilisest joonest Eesti kirjanikeorganisatsiooni ajaloos.
Meie tegevuse sõjajärgne algus okupatsioonist vabastatud Eestis oli erakordselt raske. Kui organisatsioonilistel raskustel oleks objektiivseid mõõdupuid, näitaksid need, et meie raskused olid tollastest keskmistest üleliidulistest raskustest mitmeti veel rängemad. Vabariik pidi tegelikult taasrajama selle nõukogude võimu, mille vahepealse väljajuurimise vägivallast muld alles veritses."

Jaan Kross, Vahelugemised III. Eesti Raamat, Tallinn 1982

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)