„Musta pori näkku“

 Plusspoolele tuleb panna see, et üks noormees vabanes lõpuks viina küüsist. Alkoholism on pahe, mis võib meie rahva jäädavalt hukutada, kui ei tule järsku alkoholist loobumist. Ma vähemalt usun seda, mida Mihkel oma raamatu viimasel leheküljel ausalt tunnistab, et alates 1990. aasta 2. augustist pole ta joonud tilkagi alkoholi. Loodame kõik ühiselt, et see viinakurat teda kunagi enam kiusama ei hakka.

Kuidas tänased noorukid jooma hakkavad, seda on väga tumedates toonides kirjeldatud. Kogu oma elu olen paraja kartusega suhtunud sellistesse bändidesse ehk kampadesse. Pole neist osanud midagi head loota. Et see elu neil seal selline hull on, seda ma poleks osanud kuidagi arvata.

Mõned märkused sisu kohta. Kõik, kes on seda raamatut sirvinud-lugenud, ütlevat, et see on väga ropp raamat. Ja seda ta ka on. Probleem, mida autor lahendama asub, on väga tõsine. Seda oleks saanud teha ka palju viisakama sõnavaraga. Igal leheküljel on palju selliseid sõnu, mida igapäevases avalikus kõnepruugis õige harva kasutame. Arvan,et alkoholismi hukutavast mõjust oleks saanud kirjutada veel palju paremini, kui oleks vähem mainitud genitaale ja coitus't. Sellist sõnavara kasutavad väga üksikud joodikud. Keskpärane joodik vajaduse korral kasutab rohkem kahemõttelist juttu.

Paljud tänased nooremad kirjutajad püüavad ikka omamoodi halvustada nõukogude aega. Ka Mihkel Raud ei saanud seda tegemata jätta, mis muidugi ei tulnud kasuks raamatule. Nõukogude armee tingimuste kohta kirjutatakse selliseid asju, mida ükski selles teeninu pole senini minu küsimise peale kinnitanud.

Lk. 95 Õuduslood mustaverd „vanakestest“, kes värskelt sõjaväkke saabunud baltlastel kirsaga sahtlid hammastest puhtaks peksid. ... Vene armee oli viimane koht, kuhu endast lugupidav inimene sattuda tahtis.

Lk. 101 Kui sul hullumajas on mingi šanss terve mõistuse juurde jääda, siis Vene sõjaväes saab sinust igal juhul juurvili.

Autor tahab lugejat uskuma panna, et Nõukogude sõjaväes teeninud on ..... (Mida tähendab „juurvili“?) Peaks tegema analüüsi, kui palju tol ajal oli vaimuhaiguse simuleerijaid ja kui palju sõjaväes teenijaid. Kas 100 ausalt sõjaväkke mineja kohta oli üks simuleerija?

Lk 190   Kui varem pääses riigi mainekaima popmuusikakontserdi pealtvaatajaks ainult see, kes ELKNÜ t......e varbaid kõige usinamalt aasta jooksul limpsinud olid. [---] Kui mõnisada odavates ülikondades komsomolitegelast...

Miks Mihkel Raud püüab tolleaegset komsomoli sel viisil halvustada? Igal ajajärgul on omad organisatsioonid ja rituaalid. Inimene ostis sellise ülikonna, nagu tal võimalused lubasid. Ma arvan seda, et mõnisada odavates ülikondades komsomolitegelast nägid Tähtvere pargis palju korralikumad välja, kui tänased vabaõhukontserdi külastajad. Enamik tolleaegseid noori ei anna sellist halvustavat hinnangut komsomoli kohta.

Lk 200  Elu veeres seejärel mõnusalt edasi ja Arnold Rüütel sai taas rahulikult saunapidudel Moskvast külla sõitnud parteigenossedel kingapaelu kinni siduda.

Tahaks küsida, mitmel tolleaegsel riiklikul saunapeol Mihkel Raud osales, et ta nii täpselt seda kingapaelte sidumist teab? Eesti rahva vanema põlvkonna austus Arnold Rüütli vastu jääb püsima. Globaalse rahavõimu tellimusel valminud valed mõjuvad meie noorsoole eksitavalt.

Küsimus laiale ringile: kas rahatähtedelt vaatab vastu Jean Sibeliuse, George Washingtoni või Paul Kerese lõust? (lk 202)  Enamik kultuurinimesi peab neid piltideks.

Pilt 12.10.1982 viie punkariga.  Punkarid kujutasid endast reaalset ohtu kehtivale süsteemile ning pakkusid seetõttu rõugearmilistele pässidele Pagari tänaval elavat huvi.

Punkarid kujutasid tõsist ohtu kasvavale noorsoole. Seda laostavat ohtu on autor kirjeldanud paljudel lehekülgedel. Iga riigi kohus on kaitsta oma inimesi selliste laostavate ohtude eest. Pole ilus irvitada teise inimese mingi puude üle. Ka rõugearmid on puue, mis on pärit noorpõlve raskest haigusest. Üks pensionär peaks tegema väikese uuringu „Mitu rõugearmilist inimest töötas 1982.a. meie vastuluures?“.

Kõik punkarid ennast surnuks ei joonud. Mõnel õnnestus põhjast välja ujuda ja ta teeb täna asjalikku  tööd. Kas autor pole olnud ülekohtune mõne oma tolleaegse sõbra suhtes, kui ta nüüd avaldab tolle kohta inetusi? Paljudel tavainimestel häid arvamusi punkarite suhtes ei ole. Kas kunagisest punkarist võis saada aus poliitik?

Kui olen tänaval näinud punkarit, siis igakord olen tundnud tõsist muret. Mõelnud, kuidas üks korralik laps võis sellisele teele langeda. Tunnen mõttes kaasa neile vanematele, kelle pere uksest käib sisse-välja selline punkar. Kas see on vanemate süü või ümbritseva keskkonna mõju, kui noor inimene on sattunud valele teele? Olen palju kordi mõelnud: kust võttis/võtab see mittetöötav seltskond raha viina ostmiseks?

Seda raamatut mina küll õpilastele soovitatava kirjanduse hulka ei pakuks. Kardan, et see mõttetu ropendamine kerkib esiplaanile ja see sügav filosoofiline tagapõhi jääb tähele panemata.

Kui keegi tahab seda raamatut kiita, siis selgitagu lühidalt, mida ta sellest head leidis. Oleks väga tore, kui see raamat päästaks mõne noore punkariks sattumast, väldiks asumast  lodevate elukommetega inimese ja joodiku eluteele.

MANIVALD MÜÜRIPEAL, pensionär Varblast, Pärnumaa

[See arvamusavaldus on ruumipuudusel avaldatud vaid Kesknädala netivariandis.]

Jaga |