Nädala juubilar DAVE GAHAN 55

„Tegelen järjekindlalt vaimse toe otsingutega. Me kõik peaksime seda tegema. Ma ei tea, mis see on või kust seda tuge otsin, aga ma püüan pidevalt mõista: “Miks olen siin? Mida siin Maa peal teen? Mida peaksin tegema ja miks ma seda ei tee?““ on meie tänane juubilar, ansambli Depeche Mode solist Dave Gahan öelnud 2015. aastal intervjuus The Guardian’ile.

1984. aastal ilmunud singlist „Blasphemous rumors“ (Jumalat teotavad kuulujutud – Toim.) alates on Depeche Mode’i kõigis järgnenud albumeis teinud väga palju viiteid religioonile ja inimese vaimsetele otsingutele.

Tuntuim neist lauludest on kahtlemata „Personal Jesus“ (Isiklik Jeesus – Toim.), mis sai inspiratsiooni Priscilla Presley elulooraamatust „Elvis ja mina“.

„Selle laulu sõnum on Jeesuseks olemine inimesele, kellele pakkuda lootust ja tuge. See lugu on inspireeritud sellest, kuidas Elvis oli oma abikaasale hea mees ja mentor. Sellest, kuidas iga inimese süda on mingil moel Jumal,“ on öelnud laulu autor Martin Gore.

Ilma Martin Gore’ita poleks Depeche Mode ja Dave Gahan kunagi niivõrd suurt edu saavutanud. Kooripoisiliku häälega üliemotsionaalne laulukirjutaja Gore kujunes üheks suuremaks autoriteediks, kes mitte ainult lõi rikkaliku ja kauakestva repertuaari, vaid ka märkimisväärse arvu hitte.

MTV-le antud intervjuus kõneles 9. mail 1962 sündinud Dave Gahan enda ja Martin Gore’i vahelisest sünergiast. Gahani väitel on ta teatud mõttes Gore’i ilmutuste elluviija – Gore tundvat, et saab inspiratsiooni oma muusikaks Jumalalt. „Mingil põhjusel arvas Gore, et ta peab oma loomingut just minu kaudu ilmutama. Gore’i sõnul olevat just mina tema hääl. See on ilusaim asi, mis minu kohta kunagi öeldud. Olen vahel jäänud mõtlema, et võib-olla olen tõesti mingi sõnumi edasiandja,“ märkis Gahan.

Gahan ise elas 1990-ndatel läbi mitmeid narkootikumide üledoseeringuid. 1996. aastal koges ta järjekordsel üledoosil korraks kliinilist surma, mis kahtlemata veelgi enam suurendas tema vajadust vaimsete otsingute järele. Tollest ajast sai Gahan endale ka hüüdnime „Kass“.

„Tegevuse alguses oli bändi eesmärgiks välja lasta ainult üks singel. Esimest korda tulid Vince Clarke, Andrew Fletcher, Dave Gahan ja Martin Gore kokku 1980. aastal Basildonis (Essex). Bändi esialgset nime Composition of Sound asendas varsti Depeche Mode, mis oli ka ühe Prantsuse moeajakirja nimi.

Võib-olla ainult sel algushetkel liikus bänd kaasa mingi suurema muusikavooluga. Tol pungiperioodile vahetult järgnenud ajavahemikul hakkas Depeche Mode kitarrimuusika asemel viljelema täiesti elektroonilist muusikat ja tema tuntus klubibändina kasvas kiiresti. Oma debüütloo "Photographic" pühendasid nad 1981. aasta kultuskogumikule "Some Bizarre".

Enne esimese loo ilmumist kohtusid bändi liikmed Londoni-reisil MuteRecords’i asutaja ja produtsendi Daniel Milleriga, kes pakkuski seda, mida Depeche Mode kõige rohkem vajas – singli tegemise võimalust. Nii sümboolselt algaski bändi ja plaadifirma koostöö, millel oli Depeche Mode'i edus väga oluline roll, „ kirjutab bändi Eesti fännklubi koduleht.

Depeche Mode’ i võib julgelt nimetada heas mõttes rahvabändiks, mille edu ei sõltunud edetabelitest. Tema puhul olid muudatuste aastaiks 1987 ja 1988, mida iseloomustas suur edu rahvusvahelisel tasandil.

Suurepärane album "Music for the Masses" tuli välja 1987. aasta oktoobris. Ehkki USA edetabelis ei tõusnud see 35. kohast kõrgemale, oli selle albumi tähendus palju suurem: Depeche Mode oli muutunud uue alternatiivse muusikakultuuri kandjaks.

Vaatamata sellele, et see bänd kuulub kaalukuselt samasse kategooriasse TheRolling Stones’i, The Beatles’i, David Bowie jt, on Depeche Mode’i muusikud jäänud siiani lihtsateks ja mõtteviisilt alternatiivseteks. Depeche Mode kuulub peavoolu küll populaarsuse tõttu, aga samas ka mitte.

Minu jaoks on Depeche Mode kõige enam võrreldav ansambliga Nirvana. Ühel puhul tulid tagasihoidliku taustaga kutid kokku Inglismaal Essexi maakonnas, teisel puhul USA-s Washingtoni osariigis. Mõlemad pundid panid muusikasse kogu oma hinge ja täiesti ootamatult hakkasid ühel hetkel massid neile järele jooksma. Muide, 1990-ndate keskel kui Gahanil olid suured probleemid narkootikumidega, võrdles ta end Nirvana solisti Kurt Cobainiga ja tunnistas, et ei taha lõpetada samamoodi nagu Kurt.

Aastal 1990 anti välja album "Violator", mis on seni bändi enimmüüdud toode. Singlist "Personal Jesus" sai nende esimene kuldsingel USA-s ja "Enjoy the Silence’ist" nende edukaim singel. Uue albumi reklaamimiseks peeti Los Angelese kaubakeskuses autogrammitund, mis meelitas kohale 17 000 fänni. Aknad peksti sisse ja üritus tuli katkestada. Kohale kutsuti kopteritega politsei brigaadid.

Depeche Mode on Eestis käinud kolmel korral – 1998. aastal anti kontsert Tartus ning 2001. ja 2006. aastal esineti Tallinnas. Mul endal kahjuks pole õnnestunud nende kontserdile minna. Mäletan, et 1998. aastal vahetult enne üritust toimus ränk liiklusõnnetus kontserdilesõitjatega.

„Tartu kesklinnas kihutas vastu betoonposti luksuslik Mercedes. Pooleksmurdunud autost lendasid välja kõik viis sõitjat, neist kaks noort naist sai surma,“ kirjutasid hiljem ajalehed.

Jalutasin tol õhtul Tartu kesklinnas ning üle Kaarsilla mineku ajal kostsid politsei- ja kiirabisireenid eriti valuliselt.

Depeche Mode on eestlaste seas olnud väga populaarne. Tallinnas on 1999. aastast avatud olnud Depeche Mode’i baar. Vahepeal tegutses Tallinnas sellenimelisi baare isegi kaks.

Eestis tegutseb aktiivne fännklubi, kes korraldab üritusi ja rendib busse, et selle bändi kontsertidele sõita. 17. märtsil toimus Depeche Mode`i uue plaadi „Spirit“ rahvarohke esitlus Okupatsioonide Muuseumis.

Fännid igatahes veel loodavad Depeche Mode’i kunagi Eestis kuulda ja näha.

INDREK VEISERIK

Jaga |