Valimistel eelistused õigeks!

Rumal (loll), teadagi, ei saa hakkama, ei tule selle pealegi, kuidas kaasmaalastel nahk karistamatult üle kõrvade tõmmata, kuidas seadusi eirata. Laisk aga asub kõigepealt raskusi kergemaks tegema - lihtsamaid mooduseid otsima, loovutades vahepealse tegutsemisruumi hoopis tarkadele.

Kartulikoortesööjad

Ehk mäletate kaasaegses kombestikus üht väga paha nähtust: iseseisva vabariigi taastamise alguses tõotati süüa kasvõi kartulikoori ega märgatud küsidagi, kes kasvatab kartulid, kuidas ja kui paksu koorega neid koorida ning kes pärast koorimist need loomade ette viivad... Eesmärk tundus olevat nii selge, et tegevusruum jäigi „tarkade" meelevalda. „Koored" muutusid nelja-, viie-, seitsme, isegi paarikümnekordseks. Kartulit tuli hakata kunagisse kartulivabariiki valuuta eest sisse ostma. Paldiskis ootasid vanametallilaevad „aegunud" seadmeid, lihakombinaatide juures aga vagunid ja koormaautod „mersude" ostmise valuuta tarbeks liha... Puidu ja turba väljaveost ei hakka rääkimagi. Kolhooside ja sovhooside kartuli- ja kaalikapõldudel saagikoristust kogenud šefid osutusid asendamatuteks põllumajandusspetsialistideks. Et põld eelnevat kündmist, väetamist, külimist jne vajab, polnud nende asi - see jäi vabaturu majandada. Plats tuli ju riigist kui halvast peremehest puhastada!

Isu kasvab, moraal kõhetub

Süües, teatavasti, kasvab isu ja kaob moraali sisu! Moodi läks igasugune virutamine ehk, kultuursemalt öeldud, ärastamine (vabandust! - erastamine), mida varem oli varguseks nimetatud. Selle õigustamiseks vorbiti seadusi, seaduste muutmise seadusi, seaduste muutmise seaduste muutmise seadusi...

Heaks näiteks võibki pidada vabaturu-ilminguid. Vist oli filmimees Priit Pärn see, kes tõi aegade hämarusest eeskujuks muistse ahjualuste loo: kuidas kokatädi või hooletu perenaise jalasääri kasutades pääseti ahju alt pliidile - paksemat suppi helpima. Akna alla leiti väljanäituseks koht, kuhu isukad demokraadid võivad süümepiinu tundmata, neile mitte kuuluvate häältega end järjekorda võtta, isegi endi läikimalöömiseks kulutatud kulusid mahajääjate kanda jättes.

Kui sellist susservusserit nimetada tagantjärele veel demokraatiaks, siis milles seisneb erinevus Brežnevi-aegsest kommunismitõlgendusest? Kas peamiselt partorgipalkade erinevuses? Brežnevi perioodil oli partorgide palk tõeliste töömeeste palgast tunduvalt madalam.

Mis saab edasi?

Probleem on seda väärt, et leida aega, jätta pudel viskit joomata ja arutleda, kui soolaseks kujunes Eestis poole sajandi jooksul läbi hädade üles ehitatud majanduse lagastamise hind ning kuidas vabaneda valetamistele rajatud ideoloogiast? Nurgatagune (avalik, kabiiniväline) e-valimisssüsteem ahjualustest ei vabasta! Jälgigem asjade arengut.

Mõned „targad" juba muretsevad: mis siis küll saab, kui praegused „targad" peaksid valimistel põruma...

JAAN VAHTRA, Tallinn-Pääsküla

Jaga |