Nädala juubilar Eduard Tubin 100

15. juuni 2005


Eesti kodu- ja välismaal tunnustatud heliloojate eliiti kuuluva Eduard Tubina sünnist möödub 18. juunil sajand.
Kallastel esmakordselt maailma helisid kuulnud poisist sai õpingutes omandatud oskuste kaudu maailma nähtusi ja inimsaatusi veenvalt helidesse vorminud meister. Ta vanemad olid muusikahuvilised, isa puhus kohalikus orkestris trompetit, ema laulis kirikukooris. Vanema venna pikoloflööt oli Eduardi esimene pill, millel ta mängima õppis ja hiljem külaorkestri koosseisus esines. Isa ostis andekale pojale Tartu laadalt vana tahvelklaveri, mida Eduard iseseisvalt mängima õppis.
Oma esimesed laulud ja klaveripalad kirjutas Tubin teismelisena. Tartu Õpetajate Seminari ja Tartu Kõrgema Muusikakooli kaudu, oma õpetajate, ennekõike aga Heino Elleri juhendusel oli noor Vanemuise teatri ja Tartu Meestelaulu Seltsi koori, mitme teisegi koori dirigent Eduard Tubin küps ja valmis end Viinis ja hiljem ka Budapestis täiendama.
Ungaris kohtus Tubin Zoltan Kodaly ja Bela Bartokiga. Siitpeale huvitus Tubin senisest rohkem Eesti rahvaviisidest, mida käis koguni Hiiumaal kogumas. Ta esimeste tunnustatud heliteoste hulka kuulus "Karjaselaul" meeskoorile.
Juba aastal 1928 kirjutas Tubin oma esimese klaverisonaadi. Esimene sümfoonia valmis kuus aastat hiljem. Enne kodumaalt lahkumist valmisid veel kolm sümfooniat, ühevaatuseline ballett "Kratt", I viiulisonaat ja Esimene viiulikontsert.
Tunnustatud publitsist Eduard Tubin kirjutas sageli ja asjatundlikult eesti muusikaelu põhi- ja päevaprobleemidest. Sõda ja sellest tuleneda võivate taandarengute kartus viisid helilooja otsuseni isamaalt lahkuda. 1944. aasta 9. märtsi Tallinna suurpommitamise õhtul etendus Estonia laval Tubina "Kratt", mille partituur koos teatriga hävis. Helilooja põgenes koos perega väikesel purjekal 20. septembril 1944. aastal Rootsi. Ta sõlmis töölepingu muusikakirjastaja Einar Körlingiga igapäevatööks nootide ümberkirjutamisel ning oma heliteoste kirjastamiseks.
Eduard Tubin töötas aastaid Drottningholmi lossiteatris ning temast sai vanade partituuride tunnustatud korrastaja ning restaureerija. Õnneks ei katkenud Eduard Tubina loometee, ta juhatas kokku paarkümmend aastat Stockholmi Eesti Meeskoori, kirjutas oma koorile kümneid laule, juhtis ja juhatas mitmeid Välis-Eesti laulupidusid.
Tubin kirjutas paguluses veel kuus sümfooniat ja alustas ka üheteistkümnendat. Neist kiidetuim on Viies sümfoonia, mis New Yorgi kuulsas Carnegie saalis kõlas juba aastal 1952. Sõjaaegsetest meeleoludest kantud sümfoonia jõudis imekombel Eesti kuulajateni vaid neli aastat hiljem. See lõi uue aluse Tubina loomingukontaktide jätkumiseks isamaaga.
Rahvusvaheliselt hinnatud on ka Tubina VI sümfoonia ning II klaverisonaat, mida paljud asjatundjad peavad kogu läinud sajandi klaverimuusika tähtteoseks. 1961. aastal taaslavastati Tartus Vanemuise teatris kunagi esietendunud "Kratt" Ülo Vilimaaga nimirollis. Triumfaalsel esietendusel viibis ka balleti hävinud partituuri taastanud Eduard Tubin ise. Estonia tellis vahepeal ülekohtuselt mõnede pagulasringkondade kriitika alla sattunud Tubinalt ooperi "Barbara von Tisenhusen", mis esietendus Tallinnas 1969. aasta detsembris. Aino Kalda jutustuse alusel kirjutas Eduard Tubin Estonia teatrile ka ooperi "Reigi õpetaja", mis EKP tegelinskite visa vastuseisu tõttu jõudis Vanemuise lavale alles 1979. aastal.
Hilinenud tunnustusavaldusena valis Rootsi Kuninglik Muusikaakadeemia aastaid Rootsi Heliloojate Liitu kuulunud Eduard Tubina 1982. aastal ka oma liikmeks. Sama aasta 17. novembril suri helilooja Stockholmis. Mitmed Eduard Tubina teosed, eriti ta sümfooniad on kuuldavalt mõjutanud Eino Tambergi, Jaan Räätsa, Arvo Pärdi ja Veljo Tormise noorpõlve loomingut.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)