Liigmadalad maksud irvitavad ühiskonna üle

Maksusüsteemid varieeruvad maailmas väga, kuid üldine tendents näitab, et jõulisemalt on oma SKP-d kasvatanud need riigid, kes on makse tõstnud aeglaselt, kuid järjepidevalt,  kindlustades seega avalikku sektorit ühes sotsiaalhoolekande-süsteemiga. Lisaks on enamikus arenenud riikides üksikisiku tulumaks astmeline, ehkki leidub ka neid, kus see nii ei ole ja kes sellegipoolest on rahuldavalt välja tulnud (näiteks Tšehhimaa).

Praegu täidame, hambad ristis, Maastrichti kriteeriume, et liituda eurotsooniga. Võimalik, et suudame hoiduda aasta lõpuni krooni devalveerimisest ja hiigelkärbete abil garanteerime valitsussektori eelarve puudujäägi  püsimist alla 3 protsendi. Sellega oleme taganud kaks esimest Maastrichti kriteeriumi. Ka kolmas saab kindlasti täidetud, sest inflatsioon on tõesti suhteliselt madalal (on langetatud palku ja mitteoluliselt suurendatud hindu).

Euroopa rahadest oleme ilma

Kuid, Eesti Panga andmetel “lisaks nendele kriteeriumidele võtavad Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank euroalaga liituda sooviva riigi hindamisel arvesse ka turgude lõimumise tulemusi”. Vaat siin oleme kehvas seisus! Majandussidemed Euroopaga võivad saada siinmail vastulöögi. Eelolevaks nelja-aastaseks perioodiks on EL-i struktuurifondidest saadaval 53 miljardit krooni toetusi, mis ootavad kokku vaid kümmet miljardit krooni omafinantseeringuid. Aga vallad on keskmiselt vaesed ega suuda omafinantseeringuid sooritada. Möödunud aasta lõpuks oli meile perioodil 2007–2013 ette nähtud euroraha käiku läinud vaid 633 miljonit krooni. Seda on vähe, me ei jõua oma majandust integreerida. Ja euro tulek, millele Ansipi valitsus suurel määral panustab, võib taas edasi lükkuda.

26-protsendine tulumaks on hea – see sunniks inimesi rohkem tööle. Näiteks talu pereisa peaks tulumaksukoormuse tõusu puhul 21 protsendilt 26 protsendile kümmekond päeva kuus rohkem töötama, et tuua oma perele raha endisel määral. Ise teab, kust ta selle aja võtab. Tööga raskelt hõivatud inimene on ka poliitiliselt ja kultuuriliselt vähem aktiivne. Muidugi kannataksid ka sel juhul elanikkonnakihid, kel ei ole võimalust põhitöökohale lisa teenida, näiteks kultuurimaja juhatajal on raske otsida lisavõimalusi. Aga 26% puhul teaks inimene kindlalt, kui palju talle raha taskusse jääb.

Õpetaja kvaliteet väheneb palgalangusega

Maksutõus võimaldaks riigi ulatuses käima lükata sotsiaaltöökohtade abipaketi, haiglatele käibemaksu kompenseerimise. Annulleeriks ka õpetajate palgalanguse, mis praeguses olukorras on eriti ebapädev ja küündimatu.

Niigi väikesepalgaline õpetaja peaks äraelamiseks lugema kusagil lisakursusi või sööstma pärast tunde koju puu- või näputööd tegema, et end kuidagi ära elatada. See omakorda tähendaks, et ta ei saaks järeleaitamist vajavaid õpilasi peale tunde vastu võtta, mis tähendab, et osa tunnis räägitust muutub teatud seltskonnale kasutuks (nad ei saa võtta lisatunde). Seega vähendab õpetaja suur töökoormus ja väike palganorm tunni kvaliteeti üldiselt, ükskõik kui hea spetsialistiga ka tegu poleks. (See oleks ka paljude vene õpetajate vastus eriti targa õpilase Sergei Metlevi avaldusele, kus nõuti kõigilt õpetajatelt perfektset riigikeele valdamist: tasuta keeltekool küll, aga kust me selle aja võtame?)

Iga puudujääv koolitund vähendab Eesti ühiskonna jätkusuutlikkust näiteks kümne aasta pärast.

Mida teha? Kas jätkame “õhukese riigiga”?

Kui hoiame endiselt maksukoormust madalal, siis on IMF-i ukse taga varsti uus kerjakotiga paluja, seekord Eesti-nimeline. Need “varud” ja “puhvrid”, mille eest IMF-i Kesk-Euroopa missiooni juht Christoph Rosenberg meid kiidab, võivad olematuks kuluda näiteks võimaliku sotsiaalse kataklüsmi ajel.

Sada tuhat töötut on Eesti rahvastikku arvestades märkimisväärne näitaja ja mõistagi võivad nad üheskoos käituda ettearvamatult. Meie elanike arv väheneb pidevalt välismaale siirdujate arvel. Jäävad vanad tudikesed kusagil külades, kes enam kuhugi ei lähe.

Edusammudega liputamise asemel tuleb, vastupidi, olla valmis mustimaks stsenaariumiks. Et inflatsioon on nullilähedane, ei ole mingi edusamm. See võib tähendada, et inimestel ei ole enam säästusid käes, neil pole lihtsalt ostujõudu

.

AARNE RUBEN, kolumnist

Jaga |