Kustuvad lootused

Milles asi? Ütleme otse, ilma süütumaid sõnu otsimata: see on valekasvatuse ehk kasvatamatuse tagajärg. Üha nooremaks muutuvad lastekasvatusest rääkivad inimesed, kellel endal ei ole mingeid kogemusi sel alal ja kelle puhul tundub, et nad loevad kellegi naiivse inimese kirjutatud peatükkidest maha selle osa, mis just neile eriti meeldib. Nii ongi jõutud selleni, et kasvatajad või vanemad oma lapsi karistada ei tohi, ning kui see peaks juhtuma, siis võib laps neid kohtu kaudu vastutusele võtta.

Tulemusena tunnevad lapsed ennast karistamatuna ja teevad seda, mis neile meeldib, kartmata oma tegude tagajärgede eest ise vastutada. Nii arenebki ju kurjategija... Viimane näide on avalikustunud juhtum Tõstamaa koolist: õpilased kiusavad õpetajat (!), viimane aga ei saa ennast kaitsta, sest siis ta võib ise sattuda kiusaja rolli ...

Muidugi ei kujune kõigist lastest sõnakuulmatuid, kuid võib kindlalt öelda, et eelpoolnimetatud 40 tuhande noore hulgas on suur osa neid, kellest ülalpool juttu tegin - nad on arenenud vabakasvatuse meetodit viljelevates peredes.

Vanem põlvkond aga teab ja mäletab, kuidas lapsed kasvasid ja arenesid endistel aegadel. Sellest ajast on pärit meie rahva lugupeetud eeskujud.

Kuigi kommunistlikus ühiskonnas oli palju taunimist väärivat, oli laste kasvatamine kõrgemal tasemel kui meie tänases ühiskonnas. Alates lasteaiast püüti laste moraalset ja kõlbelist taset hoida võimalikult kõrgel, et ei saaks tekkida ja süveneda pahelised kombed. Koolis olid lastel sisukad pikapäevarühmad, huviringid, nn isetegevusringid, õpilasmalevad, laagrid jne, mis kokkuvõttes ei lasknud lapsi omapead hulkuma ning süvendasid nende huvi omandatud oskuste rakendamisele vaba aega sisustades. Pealegi iga noor oli kohustatud kooli lõpetama, aga hulkujatele olid erikoolid.

Erialakoolides olid ette nähtud ja määratud kohad, kuhu noor oli kohustatud ilmuma praktika sooritamiseks. Kõigele lisaks oli kutsekooli lõpetanuile kindlustatud töökoht vastavalt erialale ja kõige selle eest ei küsitud hiiglaslikke õppemakse, vaid hästi edasijõudnutele maksti peale - kõik selleks, et riigil jätkuks töökäsi ning oleks siis ka neid, kellelt tulumaksu kasseerida.

Elu näitab, et meie praeguses liberaalses elukorralduses hakkab igast „otsast" paistma pankrot. Maal on väiketootmine suurelt jaolt ja ka kollektiivsed majandid likvideeritud. Inimesedki on sealt lahkunud, mille tulemusel me omatoodetud toiduga oma rahvast enam ülal pidada ei suuda. Tööstusettevõtete tegevus on lõpetatud, et nad ei pakuks konkurentsi välismaistele kaupadele. Ja mis meist ja meile siis järele on jäänud - odav tööjõud.

Nüüd andis haridusminister teada, et on naiivne arvata, nagu toodaks peale kooli lõpetamist töö kandikul kätte. (?! ) Sellega on noortele inimestele selgesti antud mõista: pole mõtet õppida, nagunii pole teid meie riigile tarvis. Ehk siis, kui väga tahate, õppige ja minge laia ilma endale elatist teenima. Aga kui juhtute kõrgkooli lõpetama, siis koristajaks ehk kõlbate...

H. K., Haapsalu

(Palun võimaluse korral minu nime mitte avaldada, siis vast jäävad mu aknad terveks.)

Jaga |