Miks rahvas ajakirjandust ei usalda?

TOOMAS ALATALU,      26. september 2001



Suure lugemisharjumuse ja ajakirjandustraditsioonidega riigis on taas loodud olukord, kus oma mõtteid teistele saavad vahendada vaid need, kes on pälvinud võimulolijate nõusoleku või heakskiidu. Ajakirjanduse tegelikust suukorvistamisest algabki tõeline oht demokraatiale.

Kui Keskerakond suutis (üksnes maksulise reklaami abil!) vahetult enne valimisi avalikustada Kogani kandideerimise Isamaaliidu liitlasena, oli Jaan Tõnissoni Instituudi poolt toona makstav Hannes Rumm see mees, kes tegi lugejaile selgeks, et Koganil pole mingeid shansse.
Veelgi kentsakam olukord tekkis pärast Kogani valimisvõitu, kui mõõdukad ja oravad üksteise võidu kinnitasid, et tegemist olla täiesti uue Koganiga. Ju siis oldi pikalt ninapidi koos, et niisugust asja väita - aeg on kinnitanud, et Kogan tõmbas oma uusi partnereid lihtsalt alt.

Õukonnalehtede sünd

Järgnenud jõuvõtted olid juba toimunu loogiline jätk. Isikliku arvamusega tuntud ajakirjanike ja sõna sekka lööjate lood ajaleheveergudele enam lihtsalt ei mahtunud. Teemade kadumise järel hakkasid kaduma ajakirjanikud. Kohe tipust alates - Allan Alaküla, Raivo Palmaru, Ester Shank jmt.
Pole siis ime, et ühekülgseks muutunud väljaanded said peagi tabava nime - õukonnalehed. Kehtestatud tsensuur kiirendas Keskerakonna ajalehe Kesknädal ilmuma hakkamist. Selle lehe lugejaskonna suurenemine ning tiraazhi kasv on olnud selges sõltuvuses õukonnalehtede usaldatavuse langusega.
1999. aasta valimiskampaaniatel oli veel üks iseärasus - inimeste sildistamine. Raske öelda, kust initsiatiiv täpselt tuli (Mart Raudsaar pidas seda oma magistritöös amerikaniseerumiseks - vt Arter, 21.10.2000), ent pea kõik valimiskampaaniate ajal ajakirjanduses sõna saanud said külge nende parteilise kuuluvuse sildi. Sõltumatu sellest, kas kirjutasid seenekasvatusest, oma küla ajaloost või kolmikliidu poliitikast. Arvestades jätkuvat jagamist õigeteks ja valedeks teenis ka see kampaania vaid eestlaste üksteise vastu ässitamise eesmärki. Kahtlemata ajas see igal vähegi mõtleval inimesel karvad turri ning ajakirjanduse maine langus oli sellega paljus otsustatud.

Vaikiv ajastu algas jälle

Ei näe ajaleht rahvast, ei näe ka rahvas ajalehte.
Augustis 2000 pidas Keskerakonna volikogu vajalikuks võtta vastu avaldus, mis leidis kajastamist pea igas meediaväljaandes, st tabas naelapea pihta. Tsiteerin: "Olgem ausad - ka täna on kurikuulus "vaikiv aeg" otsapidi käes, sest enamus meediast teenib võõra raha toel ja kõiki demokraatlikke tavasid rikkudes vaid kolmikliitu.
Suure lugemisharjumuse ja ajakirjandustraditsioonidega riigis on taas loodud olukord, kus oma mõtteid teistele saavad vahendada vaid need, kes on pälvinud võimulolijate nõusoleku või heakskiidu. Just siit - ajakirjanduse tegelikust suukorvistamisest - algabki tõeline oht demokraatiale".
Õukonnalehed püüdsid mõistagi öeldut eitada ja jätkasid vanas vaimus. Isegi elektrijaamade ja raudteede erastamise vastu kogutud 163 000 allkirja üleandmine jäi märkamatuks… Lihtne öelda - ei näe ajaleht rahvast, ei näe ka rahvas ajalehte.
Lehtede eriti kangelaslikuks ettevõtmiseks tuleb pidada opositsiooni väljaimemist sealt, kus seda tegelikult pole. Kuna Keskerakond, Rahvaliit jt olid rumalad, pahad, luuserid jne, siis püüti 2000. aasta korduvalt lugejaile selgeks teha, et näe - Mõõdukad on opositsioonis kolmikliiduga. Seejärel sai sama hinnangu oravate mingi aktsioon jne.
Murrang siiski tuli ja seda ühenduses meedia katsetega kinni mätsida avalikuks tulnud Edgar Savisaare pildi tulistamine peaminister Laari ja tema kaaskonna poolt. 13. veebruaril 2001, pärast järjekordset pressikonverentsi, kus õukonnalehtede korrespondendid püüdsid juttu viia neile sobivale lainele, sündis Keskerakonna pressiteade, mis läkitati otsejoones Tallinnas asuvatele välissaatkondadele.

Koos usaldusega langeb ajalehe tiraazh

Taasiseseisvunud Eesti algaastail oli niisugune info edastamine opositsiooni poolt üsna tavaline käik, ent aastal 2001 mõjus see uudsena. Õukonnalehtede raev oli piiritu ja järgnes Keskerakonna tembeldamine kaebajaks. Ometi jääb faktiks, et alates märtsist-aprillist oli ajakirjandus küll agar tembeldama seda kaebuseks, ent pööre siiski tuli - moodustati tulistamist uuriv parlamendikomisjon, viidi läbi teenistuslik juurdlus ja isegi Mart Laaril tuli selgitusi jagada ning õukonnalehed pidid sellest kõigest kirjutama.
Avardus ka opositsiooni arvamuse pääs õukonnalehtede veergudele ja, mis peamine, õukonnalehed ise hakkasid valitsust kritiseerima. Eeskätt Eesti Päevaleht, kelle tiraazh oli hakanud ähvardavalt langema. Nagu ülal öeldud, see ajakirjanduse maine jätkuvat langust ei pidurdanud. Üllatavat pole midagi - põhikirjutajad on jäänud samaks ja lugejail oli aega kinnistada oma arvamus ajalehe poliitilisest suunitlusest, st usaldusväärsusest. On ju valitsuse enda usaldatavus langenud koos teda tingimusteta teenindanud ajalehtede usaldatavusega.
Juhiks veel tähelepanu sellele, et uus allaminek ajakirjanduse usaldatavuses langeb aega, mil ajakirjanikud lõid aktiivselt kaasa nn presidendi valimise kampaanias. Hoiatasin juba mitu kuud tagasi, et tegemist on riskantsete võtetega, sest pettepiltide loomine (Maalehe lugejad valisid mitu kuud presidenti ja kindel võitja olnuks Siiri Oviir, televaidluste ajal toimunud telefonitoetustes jäi peale Peeter Kreitzberg jne), võib lõpptulemusena - võidab ju siiski keegi kolmas - tuua kaasa selle, et valijate osavõtt, mis niigi on langenud 1990. aasta 78%lt 57%le 1999. aastal, kukub veelgi.
Valitsuse enda usaldatavus on langenud koos teda tingimusteta teenindanud meedia usaldatavusega.

Tsensuuriajakirjanikud opositsiooniparteisse praktikale

Mõistagi on ajakirjanduse usaldatavuse tagasivõitmine ajakirjanike ja nende bosside teha, ent kuna seisavad ees uued tõsised valimiskampaaniad ja neid ilma ajakirjanduseta läbi viia ei saa, tuleks minu arvates
- lõpetada poliitiline tsensuur päevalehtedes. Igal asjatundjal on oma poliitilisest kuuluvusest hoolimata õigus arvamuse avaldamiseks.
- lõpetada inimestele poliitiline siltide kleepimine. Kui ikka pole tegemist poliitikategemise eest palka saava isikuga, olgu tema enda valida, kellena ta sõna võtab või kellena ta soovib end esitleda
- üritada ajakirjanike vahelist mitteametlikku kokkulepet selles osas, et kritiseeritu (eriti, kui pole tegemist palgalise poliitikuga) parteiline kuuluvus märgitakse viimases järjekorras.
- avaldada ajakirjanduses materjale opositsiooni tegevusest välismaal
- saata tulevased ajakirjanikud praktikale opositsioonierakondade juurde ülesandega jõuda selgusele nende ja kolmikliidu erakondade programmilistes erinevustes
- leppida varakult kokku võrdsetes õigustes ja võimalustes valimiskampaania päevil nii traditsioonilises meedias kui ka interneti portaalides.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)