Ligimesearmastusest

Inimese ülim teostus areneb töö ja õppimise kaudu. Kui ühiskond seda arengut (nt elamistingimuste kaudu) ei soosi, saab teostusvõimalus otsa. Seega – üks tõhusamaid inimese väheväärtustamise suundi ongi tema kõrvale tõukamine õppimisest ja tööst. Inimese materiaalne seisund tõuseb (või jääb tõusmata) valdavalt töö, täpsemalt, tööalase võimu või võime kaudu.

 Ent hoopis suuremat mõju inimloomuse teostusele avaldab rahva ühendus oma kollektiivses eksistentsis. Ühtekuuluvus seob inimpsüühikat ehk vaimu selle omandiga, mis tagab vajaliku lugupeetuse sotsiaalsetes kohustustes.

Ühtekuuluvusest

Inimene ei saa elada selles maises maailmas isoleerituna, nii, et tal puudub võimalus suhelda kaaskondsetega. Suhte tagamine valdavalt kujunevas poliitilises ühenduses aga eeldab järsu muutuse talumist iseenda tajude mahasurumise näol, mida ei saa liigitada positiivseks võimu teostamiseks. Sest selle võimuga kaasneb küll n-ö ühtekuuluvusjõud, kuid mitte ühtekuuluvustunne. Otseselt on materiaalne eristatavus sellises ühenduses liialt esil, et lasta võimu võrdselt jagada. Ka pole võimalik kollektiivset ühtekuuluvust nõuda igaühe vabaduseteostuse kaudu. Teatud määral on ka see esindatud kuuletumisega, ent mitte võimule, vaid tööprotsessis kehtivale distsipliinile.

Tuleb jõuda niisuguse süsteemse tõdemuseni: vanker veereb ainult siis ülesmäge, kui seda veavad jõud, kellel on tuulesuund pidevalt seljatagant. Sellist ühisrinnet pole hõlbus lammutada, sest neid inimtegelasi ühendab tunnetus, mida nimetame LIGIMESEARMASTUSEKS.

 Inimühiskonnas etendab LIGIMESEARMASTUS niivõrd määravat osa, et seda eirata või alavääristada on sama, kui võrrelda võimalust teha kuningast narri. Järelikult võivad end narrina tunda need, kes võimu nimel minetavad oma inimväärikuse.

 Kui võtta võrdlusmomendiks praegune Lääne ja Ida kultuuride poliitiline vastandamine, selgub, et põhiline vastasseis seondub ligimese tunnustamisega. Need, kellel on õigus valitseda ühe või teise rahvagrupi üle, et teda sisuliselt orjastada, jõuavad oma „tõe“ abil vähe korda saata. Sest tõelist tõde saab määratleda üksnes sellega, millist lihtrahva väärtustatust eeldab võimuteostus. Üksnes selle põhjal saadakse tõdeda, kas rahva väärtushinnangud omandatakse vastavuses eduka elu normidega või suundutakse vaimsele väärastumisele.

 VABARIIK ei tähenda ei poliitilist, füüsilist ega vaimset vabadust, kui materiaalne elukorraldus on ikestav.

EHA KARJATSE, Jõgeva

Jaga |