Nädala juubilar ERI KLAS 75

Mõni kunstiinimene otsib lõpmatuseni oma uut mina. Mida Teie veel saavutada tahate?

Mina olen uudishimulik inimene. Nagu mu ema ütles: „Kui sa hommikul ärkad, siis ole selle üle õnnelik, ja uus päev on nagu sünnipäev!“ See uudishimu paneb mind huvituma maailmaasjadest, aga et ma midagi veel saavutada tahaksin või oma uut mina otsiksin, seda küll mitte. Ent ma pean ütlema, et minu unistused on suuremas osas täide läinud. Kui koolipõlves näiteks kuulasin Ella Fitzgeraldi heliplaate ja unistasin, et äkki saan kunagi seda laulukuulsust näha, siis mingite aastate pärast esinesin temaga koos Los Angeleses. Sama kordus ka džässilegendi Dave Brubeckiga.

Isiklikult olen Teilt õppinud, et tuleb pidada parimaks seda, mis parasjagu käes, mis parasti teoksil. Igal Birgitta festivalil olete öelnud, et just see on olnud parim. Selles peitub minu meelest väga oluline ellusuhtumine. Aga ikkagi: milline ajajärk Teie elust on olnud senine mäetipp?

Suurimad saavutused pole mul kunagi seotud olnud iseenda karjääri või isikuga, vaid minu juhitud kollektiividega. Näiteks see, et sügaval nõukogude ajal, 1991. aastal tegin ma kõik selleks, et Estonia teater, mitusada inimest, sai sõita külalisetendustele Rootsi. Sellest ei osanud tol ajal keegi unistadagi. Aga raudne eesriie avanes. Istusin Stockholmi sadamas, kui see valge laev paistma hakkas… Terve laevatäis estoonlasi! See oli minu elu kõrgpunkt.

Sama tunne valdas mind, kui sai käivitatud Birgitta festival, mis nüüd augustis toimub kümnendat korda. Eeskujuks oli Savonlinna ooperifestival, kus käisin juhatamas nii nende produktsioone kui ka mõjutasin juhtkonda selles suunas, et esimeseks külaliskollektiiviks olgu Estonia teater.

Savonlinnast tagasi sõites tiksus peas mõte: miks me ei võiks samalaadset festivali teha ka Tallinnas? Läksin selle ettepanekuga Edgar Savisaare, tollase ja praeguse Tallinna linnapea juurde. Ja nii see alguse saigi. Nüüd on siin selle kümne aasta jooksul käinud teatreid Inglismaalt, Saksamaalt, Hispaaniast, Venemaalt, samuti Taiwani võitluskunstide grupp, Kanada indiaanlased ja keda veel.

Tänavu avame Birgitta festivali Ameerika looga – Leonard Bernsteini „Missaga“, kus meil peaosalisteks Broadway artist Douglas Webster ja meie oma Koit Toome. Selle loo teksti kirjutas Bernstein koos vanglast tulnud dissidentide ja kirikuõpetajatega. See Vietnami sõja vastane teos päästis Ameerikas valla tohutu reaktsiooni. Valge Maja keelas USA presidendil Richard Nixonil isegi seda vaatama minna.

Lõpetame festivali minu sünnipäevagalaga, mille kingib mulle ooperiteatri „Helikon“ juht Dmitri Bertman. Siin Eestis lisasime ka oma soliste, pildi- ja videomaterjali minu elust ning Birgitta festivali etendustest läbi kümne aasta panime ka juurde.

Mis rõõmustab Teid kui Tallinna Filharmoonia kunstilist juhti kõige enam ja mida kõige rohkem kardate?

Rõõmustab see, et oleme suutnud luua täiesti erilise, teistmoodi festivali, millel on nii lai skaala. Siin on nii palju kuulata ja vaadata ning nii erineva publiku jaoks. Ja et oleme oma linnale teinud tunnusfestivali, nagu visiitkaardi.

Aga mures olen sellepärast, et kuidas see väike kollektiiv seda kõike jõuab. Meid on ju ainult kaheksa inimest, kes seda tööd organiseerib. Ja lisaks kureerib veel aastaringset kontserditegevust Mustpeade majas, Tallinna Kammerorkestri tööd, erinevaid sarju barokist džässini.

Võrdluseks toon näite: kui mind 1998. aastal valiti Soomes Tampere sümfooniaorkestri kunstiliseks juhuks, pöördusin kohe Tampere linnapea poole – et olen nõus seda töökohta vastu võtma tingimusel, et Tampere-talo kontserdisaal peab saama ka oma täiemõõtmelise orkestri. Sel ajal oli orkestris 65 muusikut. Lõime linnapea härra Rantaneniga käed, et igal aastal lisab linn orkestrisse kolm uut muusiku töökohta. Kui lõpetasin oma Tampere-perioodi, mis kestis 9 aastat, oli orkestris juba 95 muusikut.

Mida kollektiivi puhul kõige enam hindate?

Kõikide, nii erinevate artistide kui ka kõigi korraldajate omavahelist ühtset arusaamist eesmärkide saavutamisest. Kollegiaalsust. Head suhtlemisoskust.

Helilooja ja literaat Robert Schumann on öelnud: „Mõistus petab, tunne mitte iialgi.“ Kuivõrd see suhtumine Teile sobib ja kus seda rohkem rakendate – isiklikus elus või artistina?

Eks mingi sisetunne on ikka see, mis juhib.

Mida elukogenud inimesena soovitate neile, kel mingi elujuhtum hinge peale jäänud?

Mitte mõelda sellele, mida enam muuta ei saa, vaid mõelda, mida veel teha annaks.

Kas suudate kergesti andestada?

Ma ei olnud ideaalne laps; ema (klaverikunstnik ja õppejõud Anna Klas – Toim.) üksi kasvatas mind oma pianistitöö kõrvalt. Ma pole olnud ka ideaalne abikaasa ega ideaalne isa, aga leppida peab oskama. Siis saab eluga edasi minna…

Oma juhitud teatrites ja orkestrites olete ikka lepitaja olnud. Aga kas ka isiklikes suhetes olete ise see, kes lepitust pakub?

Ikka.

Kuidas puhkate? Kas kunsti tarbimine on ka Teile puhkus? Ja kui, siis milline? Ega ometi mitte kontsert? Või pigem midagi muusikakauget – näiteks film, draamaetendus?

Ma olen väga uudishimulik inimene ja seetõttu tunnen huvi kõige vastu maailmas. Viimasel ajal olen jõudnud niikaugele, et avastasin – ka kontserdile saab minna puhkama. Ja olles lennufirmade püsiklient (suur osa elust on veedetud lennukis), olen nüüd paaril korral ka osa perega puhkusereisil käinud. See on minu jaoks midagi uut. Üldiselt ma nüüd õpin puhkama. Õpin ka mitte kõiki esinemispakkumisi vastu võtma. Aga see on raske, ikka tahaks tegutseda.

Millistes maades olete pikemalt elanud?

Hollandis, Ameerikas, Rootsis, Taanis, Soomes, Venemaal. Moskvas olin pikka aega Novaja Opera kunstiline juht, Soomes – Sibeliuse Akadeemias neli aastat dirigeerimisprofessor. Valmistasin muu hulgas ette neli peadirigenti, nii ooperisse kui ka orkestritesse: Mikko Frank, Hannu Lintu, John Storgårds, Susanna Mälkki.

Millistel maadel olete end kõige paremini tundnud ja miks?

Kõige mugavamalt tunnen end Soomes. Osa mu peretki asub seal.

ERSO kontsertmeister, viiuldaja Arvo Leibur ütles mulle ühes intervjuus, et kontsertmeister peaks olema orkestri psühholoog. Aga kes on orkestrile dirigent – kapten laevas või vanem seltsimees või...?

Ei tea, kumb see rohkem psühholoog peab olema. Võib-olla just dirigent peab looma üksteisemõistmise õhkkonna.

Öeldakse, et Herbert von Karajaniga lõppes maailmas autoritaarsete dirigentide ajajärk. Milliste dirigentide ajajärk on praegu ja kas see on hea aeg? Või peaks autoritaarseid taga igatsema?

See ei ole tegelikult nii – see on legend. Olen olnud ise Karajani orkestriproovis ning näinud tema väga humoorikat ja sooja suhtlemist orkestrantidega. Muusikud, nagu üldse artistid, on ülitundlikud – nende kamandamisega kaugele ei sõida.

Mis on orkestriga suhtlemise võti? Mida dirigent peab eriti vältima?

Ma olen alati oma õpilastele öelnud, et vältida tuleb suhtumist „mina tahan“. Eesmärk olgu – „meie tahame, meie teeme“.

Teie kõned on kuulajaid mõnikord ka nutma pannud. Mis on see, mis Eesti inimesele kõige rohkem mõjub?

Siirus. Kui inimene mõistab, et temaga räägitakse südamest südamesse. Ilma mingite varjatud ja tegelikult läbinähtavate tagamaadeta.

Olete olnud paljude nõukogude, juhatuste ja žüriide eesotsas. Milles näete oma ühiskondlikku missiooni?

Tahan osaleda seal, kus näen, et saab midagi südamest ära teha. Et see avab kellelegi mingid uksed.

Olete olnud ka presidendikandidaat. Milline oleks olnud Teie juhitud Eesti Vabariik?

Ma taandasin ennast kohe. Leian, et dirigendi ja ühiskonnategelasena olen Eesti Vabariigile palju kasulikum.

Intervjueeris HEILI VAUS-TAMM

Jaga |