Esimene Balti Kanal – kellele ja milleks?

Kui sedamoodi edasi urgitseda, leiaks küsimusi veel. Näiteks: kas selle riigihankega on ikka kõik korras või lõhnab seal korruptsiooni järele? Pealegi on meil kombeks kõigepealt suure käraga süüdistada ja alles pärast seda  selgusele jõuda.  Kui üldse. Ja  Eestil on omal probleeme niigi, miks muulastega tegelda!

Samas: kas Eestis alaliselt elavad mitte-eestlased ei olegi meie probleem?

Iseseisva vabariigina oleme eksisteerinud 17 aastat. Rahvarindes võitles 20 aastat tagasi Eesti iseseisvuse eest käsikäes eestlastega suur osa meil elavaid mitte-eestlasi. Iseseisvusreferendumil hääletasid pooled mitte-eestlased Nõukogude Liidust lahkulöömise poolt.

Nüüd võib austatud lugeja loomulikult öelda, et minu jutt on täielik jama. Et venelased ei soovinudki N. Liidu lagunemist ning, et seda ei juhtuks, moodustasid Interrinde. Ja Rahvarinne loodi tegelikult selleks, et heausksetele eestlastele puru silma ajada – Interrinde ja Rahvarinde tegelik eesmärk oli „tõeliselt aatelisi rahvuslasi“ võimust iga hinnaga eemal hoida ning seda võitlust juhiti kindlapeale Pagari tänava hallist majast – KGB-st.

Olgu nende 20 aasta taguste sündmustega kuidas on, aga elama peame lõppude lõpuks ikkagi tänases reaalsuses. See on aga selline: kolmandik Eesti elanikest on nn muulased. Samas olid eestlased viimase ajani absoluutselt veendunud, et mingeid mitte-eestlasi olemaski. Selle järgi on vähemalt käitutud. Ehk siis mööndakse: noh, natuke muulasi meie hulgas elab, kuid me teeme ju kõik selleks, et nad kiiremini integreeruksid/assimileeruksid. Teeme integratsiooniprojekte ja keelekursusi. Ja loomulikult ei ole meie muulastel mitte mingeid probleeme. Kellel aga noid on, need on selles ise süüdi ja on  Eesti-vastased.

Siiani elasime enam-vähem rahulikult. Me ei märganud muulasi. Otsest agressiivsust muidugi ei olnud, kuid kogu oma käitumisega hoidsime muulased endast piisavalt kaugel. Muulased vastasid enamasti samasuguse suhtumisega. Nii tekkis imepisikese rahvaarvuga väikeriigis kaks paralleelset kogukonda. Kohtusid need  kogukonnad enamasti vaid turul. Nii ühed kui ka teised said aru, et kapseldumine on haige ja viib varem või hiljem tõsise konfliktini. Midagi olukorra muutmiseks ei tehtud ja kuristik kahe kogukonna vahel suurenes.

Elasime kuni 2007. aasta aprillini. Murranguni. Pronksiööga avanes vaikselt vindunud kasvaja. Muulased lõpetasid oma püüded kuidagi eesti ühiskonda integreeruda, eestlased aga hakkasid vaenulikku suhtumist venelastesse ja Venemaasse avalikult välja näitama. Viimase poolteise aasta jooksul on Eestist saanud õelutsev väikeriik, kes on teinud kõik selleks, et suhted Venemaaga ja kohalike muulastega teravaks ajada. „Tänu“ sellele on Eesti kodakondsus muulaste hulgas oma maine kaotanud, nii et president peab juba iga uue kodakondsusesaaja Kadrioru lossi veini jooma kutsuma (medalit vist veel ei anta?).

Meie varasema suhtumise järgi on kirjeldamatult suurenenud eestivaenulike venelaste arv – nemad ei pea ülimaks privileegiks Eesti kodakondsust.

 Õpetasin 1990-ndatel üle kümne aasta venelastele eesti keelt. Seisin alati vastakuti tõsiasjaga, et nad ei taha eesti telekanaleid vaadata, isegi keeleõppimise eesmärgil mitte. Eelistati vene kanaleid. Sellepärast, et nad ei oska piisavalt eesti keelt, ütlete.

Ei, vastan mina. Nende telekanalid on kordi kvaliteetsemad, eriti meie poolt nii vihatud Pervõi Kanal. Mul ei luba valetada need eestlased, kes just sellelt kanalilt uudiseid vaatavad, sest nood on Eesti omadest sisutihedamad ja professionaalsemad.

Samas tahaks küsida ajakirjanikelt ja poliitikutelt, kes väidavad, et Venemaa televisiooni Esimene Kanal (mille üks osa on PBK), on räigelt Eesti-vastane: mille põhjal seda väidete? Kui palju olete ise PBK-d vaadanud? Või põhinevad need jutud pühal vaimul? Nii nagu oleme harjunud "teadmistega", et see raamat on väga halb raamat, kuigi ma pole seda lugenud. PBK-d ma vaadanud ei ole, aga tean, et see on Eesti-vaenulik...

Mida ikkagi meie, eestlased, oleme teinud selleks, et meisse hästi suhtutaks? Mida oleme teinud kasvõi selleks, et meie oma ühiskond (meie endi, eestlastegi, vahel) oleks ühtne ega püsiks vaid süüdlaste otsimisel ning hirmul, et kui me teistesse hästi suhtume, siis on see lömitamine? Samas vaimus jätkates liigume väga kindlalt hävingu poole.

Kui ebameeldiv see ka meie iseteadvusele pole, üks kolmandik on reaalne jõud. Meie valida on, kellele see jõud on lojaalne.

Kuni veel on valida.

IVARI VEE, toimetaja

Jaga |