IME-st DISSIDENDINI

Rahvamuuseum praegusel näljaajal on sama kaunis mõte nagu Egiptuse püramiidid või Lenini mausoleum, aga ma kardan, et külastajaid saab meie muuseumis olema märksa vähem. Ometi ehitatakse aina juurde inimtühje luksushooneid, mida pärast ei jõuta isegi sooja ja avatuna hoida.

Nõukogudeaegsed dissidendid,

kelle üle ka prokurör Ain Seppik omal ajal kohut pidas, on niisiis nüüdseks vastupanuliikumisest edukalt kõrvaldatud. Tiit Madisson kutsub kõiki eestlasi hoopis Hispaaniasse uut Eestit looma. Nojah, miks ka mitte? Ameerikas pidi olema oma Pariis ja London, Hispaaniasse võiks ehitada hüttidest Tartu ja Tallinna. Lagle Pareki eeskuju järgides sulguksid aga kõik eesti naised kloostritesse. Või läheksid eestlased eksponaatideks tulevasse rahvamuuseumisse, kus neile lahkelt kord päevas orjapõlve-körti antakse. Jah, tõesti, milleks kutsuda tagasi lahkunud eestlasi, kui ei osata midagi peale hakata isegi nendega, kes on veel kohale jäänud?

1987. aastal avaldasid neli julget eestlast IME projekti, et saada Eestit majanduslikult Moskva keskvõimust veidigi vabamaks. Tänaseks on kaks tollast IME-tegijat vastandlikes parteides (Kallas ja Savisaar) ja ühisest imest pole enam juttugi. Majanduslik IME on ometi praegu sama aktuaalne nagu aastal 1987, kuigi ühest IME algatajast endast on saanud Eesti Vabariigi nüüdisaja IME, sest temast vormitakse suurt Dissidenti, kes on pinnuks silmas mitte ainult kõigile ülejäänud parteidele, vaid isegi oma parteikaaslastele. Juristina peaks Ain Seppik küll teadma, et kui keegi oleks tõesti süüdi milleski muus peale selle, et ta on reformistide jaoks suurim Dissident, siis ei mädaneks see poliitik mitte üksnes Kuressaare lossi vangitornis saarlaste lemmiku parteist väljaheitmise pärast, vaid oleks ka Haagi kohtus süüdi mõistetud.

Miks on Eesti Vabariigi

kõige parempoolsemad ja kõige vasakpoolsemad poliitikud nii üksmeelselt vennastunud, rünnates suurt Dissidenti? Miks usuvad nende parteide pooldajad rohkem juhte, keda ohtlikel aegadel polnud kusagil näha Eesti iseseisvuse eest võitlemas, sest 1980-ndatel panustasid reformistidest aparatšikud veel kommunistlikku karjääri, mitte aga Liidu lagunemisse.

Ja miks IME üks väljanuputaja ja kõigile tuntud iseseisvuse eest võitleja on tänaseks meedia jaoks kohalik kuulsaim Dissident, kes justkui hooliks Eesti sõltumatusest vähem kui need "rahvuslikud" juhid, keda isegi NSV Liidu lõpuaastatel iseseisvus üldse ei huvitanud?

Suurim põhjus on ilmselt selles, et põikpäine Dissident üritab eestlasi ja venelasi Eestis võrdselt kohelda, ning see on loomulikult dissidentlus meie "rahvuslikus" riigis, kus vaene eestlane olla on uhke ja hää, sest ainult Kaitseliit kaitseb. Mille eest? Oma majandusliku ja rahvusliku rumaluse eest ei suuda meid ju kaitsta isegi mitte NATO ega aatomipomm.

Muide, nii Napoleon ja Hitler kui ka Stalin olid "rahvuslased" võõra rahva seas. Euroopa sõja võib vallandada just nimelt idabloki "rahvuslaste" ässitatud tuumasõda, kusjuures pomm ei vali, kas kukub "rahvuslikult" meelestatud kaitseliitlase või täiesti ideoloogiavaba kodaniku pähe.

Seni kuni ebamäärane "rahvuslus" näljast rahvast hullutab, on loomulikult suurim Dissident "rahvusriigis" see poliitik, kes mõtleb kogu rahva majanduslikust olukorrast, mitte ainult ebamäärasest "rahvuslusest", millel rahvaga ammu midagi ühist pole. Igatahes oleks minu jaoks meie uue elu parim võllanali, kui me lõpuks ka viimasest Dissidendist ilma jääme, sest siis ei koliks Eesti riik minema mitte üksnes maalt, vaid ilmselt ka Tallinnast. Rootsi ajal saime küll esimese ülikooli ja taanlased olid juba ennemuiste tublid meie pealinna ehitama, aga miks peaksid siis eestlased üldse koju tulema? Kodu on kogu Euroopa Liit ja parem tutvume uute peremeestega nende jõukates salongides Rootsis, Norras, Soomes, mitte kohalikus vaeses sahvris.

IME-aegadel lootis rahvas,

et poes saab olema paar vorstijuppi rohkem. Nüüdseks on vorsti poes nii palju, et silme ees võtab kirjuks. Ja silme ees võtab kirjuks ka ajakirjanike pidev "rahvuslik" puhang. Kui Andrei Hvostov saab kirjanduspreemia, siis rõhutatakse kindlasti, et ta peab end "rahvuslikuks" kirjanikuks. Mul ei ole midagi Hvostovi loomingu vastu (minu soovitusel sai ta Viini kirjandusstipendiumi), aga ma olen selle vastu, et meil aretatakse niisuguste hinnangutega uut pavlikmorozovlust. Mujal Euroopas ei nõua keegi kirjanikult, et ta peaks kuulutama end ilmtingimata "rahvuslikuks".

Eestis on üha võimatum olla ühtaegu "rahvuslane" ja jääda samas inimeseks, kes oma juuri ei reeda. Diktatuuririikides on teatavasti alati olnud hea piinamisnipp: palutakse ülekuulataval otsustada, kas lastakse maha ta ema või isa.

Sisuliselt samalaadse valiku ette on seatud eestivenelased, kes on pärit kakskeelsetest peredest. Mulle meeldis väga ühe vene noormehe esinemine riigitelevisioonis (ETV saates „Vabariigi kodanikud" - Toim.), kui ta palus halastada oma vanematele ja anda neile kodakondsus, sest nende lojaalsust Eestile näitavat ometi see, kui hästi on nad õpetanud oma lastele selgeks eesti keele. "Headust" kuulutavaid poliitikatädisid ja -onusid see palve hardaks ei teinud, sest nemad olid riigikeele hällis kaasa saanud. Nagu ka julmuse?

Kui kiuslikult kinnitatakse,

et eestlasi olevat väga vähe, ja seepärast olevat meie unikaalse keele säilitamiseks iga julmus õigustatud, siis miks ollakse julmad eestlaste endiga, kes ometi on selle unikaalse keele sünnipärased edasikandjad. Ja miks antakse kibekähku soodustusi käputäiele venelastele, kes oma päritolu reetnud ja kelle ainus teene Eesti Vabariigi ees on see, et nad on ära õppinud eesti keele ja kiruvad venelasi veel märksa meeleheitlikumalt - on niisiis märksa "rahvuslikumad", ideoloogiliselt õigemad eestlased kui eestlased ise.

Rahvale pole isegi raamatukogudes edaspidi kättesaadavad nende endi lemmikautorite eestikeelsed uudisteosed, vaid hoopis ideoloogide lemmikud. Ja see on juba täiesti nõukogulik lähenemine, sest Nobeli said nii Pasternak kui ka Šolohhov, ainult kodumaa suhtus neisse kirjanikesse täiesti erinevalt. Rikkurid eelistavad niikuinii lugeda pigem ostetud teoseid, mitte selliseid, mida käperdanud alamrahva pisikurohked sõrmed. Ometi söödetakse iga uut ahistamist rahvale sisse "rahvuslikult" kasuliku tegevusena nagu ka kõike muud, sest kohaliku "rahvusluse" üheks põhitingimuseks on saanud reetmine. Reeta tuleb ju "rahvuslaseks" hakates igal juhul: vaestel oma vaesust, sest rikkurite valitsus olevat kõige "rahvuslikum"; intelligentsil oma intelligentsi, sest emakeele alusel inimeste lahterdamine on iseenesest ebaintelligentne tegevus; ärimeestel oma majandushuve, sest võimsaima naabermaaga "rahvuslikus" konfliktis olemine on väikesele Eestile majanduslikult kindlasti kahjulik.

Kuni mõni eestlane

veel Eestisse jäänud on, soovitaksin haridustöötajate ja riigikogulaste palgad ära vahetada. Ehk taipaksid siis ka riigiametnikud, kui keeruline on peret toita õpetajapalgaga. Pealegi pole koolis võimalik tundi mitte ilmuda ja vabandada seda muude tähtsate asjatoimetustega, mille tõendamist keegi ei nõua. Kus nad on, kui pool Riigikogu saali on tühi? Kui õpilaste puhul kannab kohaloleku puhul vastutust lapsevanem, siis riigis võiks seda teha president. Et kas ikka ajavad eranditult kõik riigikogulased poppi tehes „eesti asja" või hoopis järjekordset kahtlast äri?

REET KUDU, kirjanik

[esiletõsted]

Põikpäine Dissident üritab eestlasi ja venelasi Eestis võrdselt kohelda ning see on loomulikult dissidentlus meie "rahvuslikus" riigis, kus vaene eestlane olla on uhke ja hää.

Rahvale pole isegi raamatukogudes edaspidi kättesaadavad nende endi lemmikautorite eestikeelsed uudisteosed, vaid hoopis ideoloogide lemmikud. Ja see on juba täiesti nõukogulik lähenemine.

Jaga |