Majanduskasvuks vajame tegusid!

Finantsteenuste valdkond oli meie suure majanduskasvu tegelikuks toitjaks. Eesti valitsus tundis kasvuuhkust, ise midagi tegemata. Ka Eesti Pank vaatas toimuvat tegevusetult pealt. Raha tuli välispankadelt. Turule toodi ebapiisavalt ette valmistatud ja lühiajaliselt suuri kasumeid andvaid finantstooted.

Turuspekulatsioon muutus kiiduväärt tegevuseks. Eesti sisenes üleilmsesse majanduskriisi juba raskelt haavatuna. Nüüd on krahh käes, ja meil kordi tõsisem kui näiteks Soomes või Rootsis. Ei pea vist  pikemalt selgitama, miks  meil mõõdetakse majanduslangust juba ligi kümne protsendiga alla nulli, meie naabritel Põhjamaadest jääb see aga veel plussi.

Arvamismängud ja valitsuse sisutühi loba

Nii nagu ei osanud meie rahandusministeerium prognoosida majanduslangust (isegi mitte ligilähedaselt praegustele näitajatele), nii ei oska meie otsustajad öelda, kui suureks võib kasvada tööpuudus. Tegemist on justkui arvamismänguga: läheb täppi – ei lähe täppi. Moearv näib olevat 100 000 – hirmuäratavalt mõjuv, kuna meil on veidi üle 650 000 hõivatu.

Kuid inimesed ei oota valitsuselt dramaatilisi sõnumeid pingutusterohketest südaöistest kärpimistest ega  hooli valitsusjuhi seitsme sammu mõõtmisest õhtusel teleekraanil ega sisutühjast parema majanduse kuulutamisest. Tahetakse kaalutletud otsuseid, mis aitaksid majandust elavdada ja tooksid riigi kriisiaugust välja.

Millised on eesmärgid?

Kui põhitähelepanu on suunatud eelarvete kärpimisele, siis annab meil majanduskasvu kaua oodata. Ei aita siis ka püha eesmärk – euro kasutuselevõtt. Eurousk tundub meil muutuvat asjaks iseenesest. Eurotsooniga liitumine eeldab tugevat majandust. Usaldust riigi vastu ja rahva elujärje arengut ei taga aga pilt rahapaberil.

Ka Euroopa Komisjoni rahandusvolinik Joaquin Almunia on korduvalt kinnitanud, et majandussurutise ja finantsprobleemidega võitlemisel pelgalt eurost kasu ei ole. Kinnitava näitena tasuks kasvõi Hispaania või Portugali või Kreeka poole vaadata.

Ma ei ole põhimõtteliselt euro vastu, kuid tema imevahendina fetišeerimine on enese ja rahva petmine.

Euroga ühinemine ei ole üksnes Maastrichti kriteeriumide täitmine paberil, vaid jätkusuutliku ja kasvuvõimelise majanduse olemasolu küsimus.

Mõne valitsusmehe sooviga minna ajalukku euro kiire maaletoojana lõhume täna oma riiki. Euro nimel on meie peatähelepanu kärbetel, peaks aga olema loomisel.  Tehtud kärpeotsused suunavad Eesti majanduse nõiaringi: tegevuskulude ja investeeringute vähendamisega kaob hulk töökohti, sellega vähenevad maksutulud ja tuleb taas kärpida eelarvet. See aga toob kaasa uued koondamised, veelgi väiksemad maksulaekumised jne. Kriisi satuvad tegelikult kõik ühiskonnasfäärid.

Majanduse taastamise kava

Euroopa Liidu institutsioonides tegeldakse juba alates möödunud aasta sügisest aktiivselt majanduskasvu ja tööhõive kava uuendamisega, mille eesmärk on: esiteks, nõudluse suurendamine ja töökohtade päästmine; teiseks, arukas investeerimine saavutamaks suurem majanduskasv ja jätkusuutlik jõukus pikemas perspektiivis.

11. märtsil võtsime Euroopa Parlamendis vastu majanduse taastamise kava, milles soovitatakse algatada suuri investeerimisprojekte. Mõistlik samm – lööb see ju mitu kärbest korraga: esiteks, võimaldab rajada suuri infrastruktuuriobjekte; teiseks, teha seda odavamalt (tööjõud ja materjal maksavad praegu vähem); kolmandaks, hoida ja luua töökohti.

Kui Eestisse tagasi põigata, siis ei tähendaks see vaid Tallinna–Tartu maantee ehitamist, vaid ka näiteks majade energiasäästlikkuse suurendamist, koolimajade remontimist, mitmeid olulisi keskkonnaprojekte (näiteks kanalisatsiooni väljaehitamist väikeasulates jms).

Nimetatule toeks võttis Euroopa Parlament 19. veebruaril vastu käibemaksudirektiivi muudatused, mis muu hulgas võimaldavad kehtestada eelnimetatud teenustele madalamat maksumäära.

Meil aga vähendati omavalitsuste tulubaasi ja püütakse takistada laenuvõtmist, tekitades sellega sisuliselt raskusi omafinantseeringunõude täitmisel. Tagajärjeks kujuneb, et EL-i rahad jäävad jälle kasutamata. See oht on meil Eestis täna suur.

Arukad investeeringud

Majandamise elavdamisel on EL-i üheks märksõnaks arukad investeeringud, mis lisaks eelpooltoodule sisaldavad endas tulevikku suunatud otsuseid. Nii on kõne all mitmete oluliste energiapoliitiliste küsimuste lahendamine: kavas on toetada strateegiliselt tähtsaid energiavõrkude ühendamise projekte (sh meie Estlink-2); investeerida tuuleenergia tootmisse avamerel; algatada mitmeid süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise katseprojekte. Ergutamaks energiatootjaid vähendama heitmekoguseid ja nii tagama fossiilkütustest energia tootmise jätkusuutlikkust. Kavas on internetiseerida maapiirkonnad. Heido Vitsuri sõnu appi võttes tõdegem, et triljoneid eurosid ei kulutata üksnes selleks, et kriis üle elada, vaid ka selleks, et pärast kriisi olla võitjate hulgas.

Kus on meie kaugemad ülesanded, sellised, mis aitaksid kaasa struktuursetele muudatustele? Ikka nii, et lisaks tulekustutamisele, mis on niikuinii iga valitsuse ülesanne, suudetakse näha kriisist kaugemale.

Niisuguse tegevuskava esitamine sisendaks inimestele kindlustunnet. Arengu eelduseks on valmisolek tegutseda. Kuid kindlasti ei vaja me üht järjekordset arengukava-mulli või ilukõnet, ammugi mitte poliitloengut, olgu või õnnest, et meie elatustase küündib juba 65 protsendini EL-i keskmisest.

Maksupoliitika kui hoob

Maksupoliitika on riigi käes oluline hoob majanduses muudatuste tegemiseks. EL-is toetatakse majanduse elavdamiseks mitmeid maksupoliitilisi meetmeid, näiteks sotsiaalmaksumäära alandamist (meie võiksime maksu ümber struktureerida) ja riigiabina antavale laenule tavatingimustest madalama intressimäära kehtestamist. Aga ka madalapalgaliste töötajate tulumaksu alandamist jmt.

Käibemaksumäärade alandamised on juba otsustatud, et anda inimeste sissetulekute vähenemisel impulss tarbimise toetamisele, mis sisuliselt on ju tootmise jätkamise ja töökohtade alalhoiule suunatud meede.

Majanduse taastamise kava vastuvõtmisel seati esiplaanile vältida majanduse edasist jahtumist, muu hulgas nõudluse vähenemist igapäevaelus vajalikule ja lööki töökohtadele. Seega soovitatakse jäikuse asemel paindlikkust. Ja seda ei tehta mingis abstraktses ruumis – arutlevad ja otsustavad üheskoos kõik liikmesriigid, midagi ei toimu Eesti valitsusliikmete ega peaministri seljataga. Arusaamatu on, miks me langetatud ühisotsuseid Eestis ei rakenda.

Meilgi on maksupoliitilisi ideid välja käidud rohkem kui üks. Tõsi, enamiku autoriteks ei ole valitsusliikmed, vaid  majandusinimesed. Neid ettepanekuid ühte patta panna ja kõrvale jätta on lühinägelik. Igaühte tuleks eraldi käsitleda, nende mõju mõõta. Näiteks toidukaupade käibemaksu alandamist; tulumaksu tõstmist teatud piirist; ettevõtete klassikalise tulumaksu taastamist, samas aga eksportivatele ettevõtetele maksusoodustuse tegemist jne.

Meil on kaudsetel maksudel liiga suur ja otsestel maksudel liiga väike osakaal. Riigieelarve pelgalt lahutamistehtele taandamine meid ei aita.

Praegu on Eestil unikaalne võimalus muuta ajale jalgu jäänud otsuseid. Nüüd tehtud otsused määravad Eesti lähiaastate arengu.

SIIRI OVIIR, Euroopa Parlamendi saadik

Jaga |