Võitlus ülemvõimu pärast Vahemere idaosas ehk kuidas sai Bashshār al-Asadist verine diktaator ja sõjakurjategija

1963. aastal tuli järjekordse riigipöördega Süürias võimule Baath – Araabia Taassünni Sotsialistlik Partei –, mis viis Süüria püsivalt NSV Liidu (ja nüüdse Venemaa) mõjusfääri, andes NSV Liidule muu hulgas mereväebaasi Ţarţūses.

Sellest sai ainuke NSV Liidu ja nüüdse Venemaa sõjaväebaas Vahemerel, olles kõige kaugemale nihutatud eelpost Euroopas. Kremli propagandas on tal uhke nimi „Russki rubež“ („Vene piir“).

Kuni värviliste revolutsioonideni araabia maades oli Süüria idamaade tavade järgi valitsetud ja seal valitses rahu. Kodusõja vallandasid Süürias „araabia kevade“ ajal 2011. aastal toimunud rahumeelsed protestimeeleavaldused, mille Assad eskaleeris relvakonfliktiks.

Nimelt hakati hommikuti linnatänavatelt leidma opositsioonitegelaste piinamisjälgedega laipu. No miks siis nii labaselt, Assad? Iga kurjategija ju teab, et laibad tuleb ära peita ja kusagile maha matta. Sinna, kust neid mitte keegi kunagi ei leia. Kas siis Süürias kõrbeid vähe? Ime, et Assad vastaste mahalöödud päid vanade idamaiste kommete kohaselt turuväravates teivaste otsa ei torganud. Loomulikult andsid leitud laibad vastaspoolele indu juurde.

Relvakonfliktide käiku asusid otsemaid massiivselt mõjutama välismaised huvirühmad. Ilma välismaalt sisse voolava rahata, relvade, vabatahtlike ja palgasõduriteta oleks tänaseks üle viie aasta kestnud Süüria kodusõda ammu unustatud. Ta poleks saanud selliste mõõtmetega tapatalguteks kuidagi areneda.

„Asjasthuvitatud pooled“ ilmselt lootsid, et režiimi vahetumine Süürias tooks kaasa Venemaa ja Süüria koostöö lõpetamise või vähemalt Tartusi sadama sulgemise Vene laevastikule.

Niipea, kui Süüria keskvõim sai piisavalt nõrgestatud, ilmusid kõikjalt välja võimu ja saagi ihalejad, haarama võimalikult suurt tükki sellest lagunevast riigist. Täna leidub vähe inimesi, kel on täielikku pilti paljudest Süürias üksteist ja rahvast tapvatest grupeeringutest. Ja veelgi vähem on neid, kes teavad, kelle ja mille nimel tegelikult Süürias tapetakse. USA on korraga toetanud isegi omavahel taplevate grupeeringute mõlemaid osapooli.

Eesti poliitikud ja muud ruuporid laulavad ühehäälselt EL-i poolt ette kirjutatud partituuri järgi. Vähimgi kõrvalekalle sellest tähendab automaatselt Putini käsilaseks tembeldamist. Ei maksa unustada, et EL on valinud Süüria konfliktis poole ja nii mõnedki EL-i liikmesriigid on otseselt vastutavad Süüria tapatalgute eest.

Mingil hetkel, kui kodusõda Süürias oli täies hoos, kuulutas USA president Obama välja „punase joone“ ehk maakeeles – ultimaatumi: Kui Assad kasutab keemiarelva, järgnevad USA pommirünnakud. Ja nagu sellistel puhkudel ikka tavaks, lähevad nõrgemate riikide valitsejad suurriikide ähvardust kuuldes peast segi. Nii ka Assad, kes otsustas vägisi oma riigile ja sõjaväele häda kaela kutsuda. Nagu me kõik teame, kasutaski Assad oma rahva vastu keemiarelva. Hukkusid rahulikud elanikud. Keemiarünnakul puudus Süüria armee jaoks igasugune sõjaline eesmärk. Kogu maailma peavoolumeedia oli ja on absoluutselt kindel, et Assad soovis kõigest hingest tema vastu USA pommirünnakute alustamist. Mis teha? Hull on hull!

Kuid tänu Venemaa sekkumisele jäid õhurünnakud ära. Venemaa paigutas Süüriasse oma õhutõrjesüsteemid, välistades edaspidiste õhurünnakute ohu. Maailma uudisteagentuuridest vilksatas enne keemiarünnakut läbi asjasse täiesti mitte puutuv teade: piiril peeti kinni isikud, kes vedasid keemiarelva komponente. Need tegelased vabastati kähku ja ka vastav info unustati kibekähku. Ilmselt oligi tegemist libauudisega.

Tegelikult olid USA õhurünnakutest peale hullu Assadi, kes tahtis tuld omaenda vägede peale juhtida ja sellega enesetappu sooritada, huvitatud hoopis kõik tema vastased. Nad oleksid saanud USA näol endale võimsa liitlase. Seekord läks asi veidi nihu…

Sõda, ka kodusõda, nõuab meeletult raha. Seda kulub nii kalli relvastuse ja laskemoona muretsemiseks kui ka sõdijate palkamiseks. Rahast, mida sõdivatele osapooltele jagatakse, jääb suur osa juhtkondade ja vahendajate kukrutesse. Kui lihtsõdurid arvavad lihtsameelselt, et võitlevad ideede ja õigluse nimel, siis seda ei saa kaugeltki öelda juhtkondade ja vahendajate kohta. Sellest rahast, mida asjasthuvitatud välisriigid ja organisatsioonid sõdimisse investeerivad, jääb märkimisväärne osa juba vahendajatele. Reavõitlejad peavad tihti rahulduma kodu maha jätnud isikute vara röövimisega. Põgenikud on lisaks suurele ärile ka relvaks EL-i ja naabermaade vastu.

Tänaseks on kodusõda Süürias kestnud juba kauem kui I või II maailmasõda. Kuni Obama valitsusaja lõpuni polnud märkigi, et ükski osapool oleks hakanud puudust tundma rahast, relvastusest, laskemoonast või võitlejatest. Vastupidi, kodusõtta sekkus üha enam huvilisi oma ressurssidega.

Mitmed osapooled on tänaseks saavutanud selles sõjas märkimisväärseid tulemusi.

Iisrael on sõjas osalemata (isegi Mossad vait nagu kult rukkis!) põlistanud enesele 1967. a. Seitsmepäevases sõjas okupeeritud Golani kõrgendikud ja võib üsna segamatult laiendada oma asundusi Jeruusalemmas.

Venemaa on suutnud säilitada Süürias oma mõjuvõimu ja baasid ning on jälle tõusnud rahvusvaheliselt arvestatavaks tegijaks. Vene armeel on olnud võimalus katsetada ja demonstreerida uut relvastust lahinguolukorras. Relvaäri õitseb. Armee isikkoosseis on lisaks Ukrainale reaalselt nuusutanud püssirohtu, valanud natuke verd ja muutunud hoopis võitlusvõimelisemaks. Venemaa tugevdas oma baase ja sõlmis Assadi valitsusega pikaajalise kohalolulepingu. On selge, et Venemaa nendest lähiajal ei loobu, ja seni, kuni Vladimir Putin toetab Bashar al-Assadi, jääb Süüria diktaator võimule.

Imelikul kombel, nagu me kõik teame ja loeme, pommitavat Venemaa Süürias põhiliselt haiglaid, elurajoone, ÜRO abikonvoisid jt sääraseid sihtmärke, jättes vastase reaalsed sõjalised sihtmärgid puutumata. USA jt seevastu pommitavat filigraanse täpsusega eranditult sõjalisi objekte, vältides tsiviilohvreid. Milline vahe!

ISIS (Islamiriik) ei paista kumbagi osapoolt liialt tõsiselt huvitavat, kui just propaganda välja arvata.

USA põhieesmärk tõrjuda Venemaa Lähis-Idast välja jääb paremaid aegu ootama. USA endine suursaadik EL-is loodab, et Trump loobub Süüria mässuliste aitamisest ja Venemaa-vastastest sanktsioonidest.

USA ei saa ennast enam pikemalt siduda Lähis-Idaga. Ees ootavad uued väljakutsed Vaikse ookeani piirkonnas.

Assad ei saa ennast siiski muretuna tunda. Ta oli, on ja jääb eriteenistuste sihtmärgiks. Kas Assad jääb „eksikombel“ mõnele droonile ette, näitab tulevik.

Nii või teisiti koidab Süürias lähitulevikus pisut rahulikum aeg, kus paljudel sõjapõgenikel avaneb võimalus koju tagasi pöörduda, kui neil vaid on, kuhu pöörduda. Mitmed hooned on ju veel terveks jäänud. Verd aga on valatud palju ja leppimine ei saa olema kerge. Palgasõdurid peavad uue „tööotsa“ leidma, sest nemad muud ei oska kui tappa. Kas siis välismaal või hoopis koduriigis.

[fotoallkiri]

DÜNASTIA: Armeekindral Hafez al-Assad (esireas paremal) osales kolmes sõjaväelises riigipöördes, mille tagajärjel tuli võimule Araabia Sotsialistliku Taassünni Partei (Baath). Pärast 1970. aasta veretut riigipööret korraldatud ebademokraatlikel valimistel sai ta riigi presidendiks. 2000. aastal isalt võimu pärinud president Bashar al-Assadist (vasakult teine) on saanud pärast Saddam Husseini ja Muammar Gadaffi mõrvamist Lääne vaenlane number üks. Foto Wikipeedia.

[esiletõste]

Kogu maailma peavoolumeedia oli ja on absoluutselt kindel, et Assad soovis kõigest hingest tema vastu USA pommirünnakute alustamist.

KUIDO SÄDE, vaatleja

Jaga |