Kadripäeval kapsasuppi keeta ei tohi

PIRET ÕUNAPUU,      23. november 2005


Kadripäeva 25. novembril on peetud nii Martin Lutheri abikaasa Katarina kui keisrinna Katarina nimepäevaks. Tegelikult seisab selle päeva taga varakristlik pühak Aleksandria Katarina, kes olevat olnud Armeenia kuninga tütar. Ajaloolisi tõendeid Katarina elust pole ja kultuse aluseks on 6. või 7. sajandist pärit kreekakeelne pühakulugu.
Teine legend ilusast ja targast neitsist Katarinast jutustab, et ta hülgas aastal 306/307 Rooma keisri Maxentiuse armastuse, sest ta luges end laulatatuks Kristusega. Teda ei kohutanud tagakiusamine ega vangistus. Nii Katarina kui kõik tema poolt pööratud isikud surmati rattal, mispärast Katarinat kujutatakse märtrina – ratas käes või ratta juures. Temast sai tüdrukute ja abielunaiste, teoloogide, filosoofide, advokaatide, karjakasvatajate, põllupidajate, tõllasseppade, möldrite, kääriteritajate ja ketrajate kaitsepühak. Katarina kaitse all on Pariisi ülikool.
Paljudes Euroopa maades oli ühine tava, et naispühakuile pühendatud päevadel olid neiud ettevõtlikumad. See iseloomustab ka eestlaste kadrikombestikku.
Kadripäev nagu mardipäevgi tähistab talve saabumist ja palju on ühist ka nende kahe päeva kommetes – mõlema juurde kuulub sanditamine ja rohkete laulude saatel andide kogumine, samuti pärastine pidu, kus noored lõbutsevad ja ühiselt kogutud saaki söövad. Rahvasuus armastatakse neid kaht tähtpäeva vastandpaarina võtta: mardipäev on meeste püha, kadripäev on naiste püha; mart põllu kaitsja, kadri karja kaitsja; mardid on mehed, kadrid on naised; mardid on mustad ja koledad, kadrid on valged ja ilusad.
Kadrisanti jooksid vanasti tegelikult nii noormehed kui neiud, riietatud olid nad aga kindlasti naisteks. Nagu mardidki, esinesid kadrid tihti perekonnana, juhiks oli aga kadriema või kadrinoorik. Ülejäänud olid kadrilapsed, kelle tarvis on ande küsima tuldud. Kadriemal oli kaasa "kadrititt", mis oli kaltsudest rätiku sisse keeratud. Helistati kellukesi ja mõnel kadril võisid ka hobusekuljused kaelas olla.
Mõnel pool laulsid kadrid ukse taga ja küsisid luba sisse tulla, kuid levinud oli ka arvamus, et mart peab luba küsima, kadri võib kohe sisse astuda. Kui esimesena tulid uksest sisse paaris naissandid, siis sündisid lammastele kaksikud utetalled kui aga meessandid, siis oinatalled. Seda silmas pidades püüdsid kadrid ikka kahekaupa tuppa tulla, et pererahval neist ka kasu oleks. Kadriema kurtis, et ta on vaene lesknaine ja lastele pole midagi selga panna. Kõik pidid ka tema titte vaatama ja selle eest hambaraha andma. Kadriraha oli kaks kopikat. Paljud laulud on martidel ja kadridel ühised, kus lihtsalt sõnad "mart" ja "kadri" vahelduvad, vastavalt sellele, kummal päeval lauldakse. Kui mardiisa viskas põrandale viljateri, siis kadriema viskas igasse tuppa ube ja herneid.
Tavaliselt oli kadridel kaasa kaasas ka vitsakimp, millega nad vehkisid, kui perele õnnistust soovisid. Üks erilisi kadrikombeid oli, et kadrisant pidi "kusema". Tavaliselt oli ühel kadril seeliku alla peidetud pudel, kust ta siis vett viskas ja ise hüüdis: "Kadri kuseb!" Mõnel pool läks kadri veeämbri juurde ja "kuses" sinna, s.t. soristas oma salapudelist. Selline teguviis pidi perele head kapsakasvu kindlustama ja peale selle tekitas palju elevust. Pererahvas vaatas aga "kadriarki" – kadril tõmmati seelikusabad üles ja vaadati, mis värvi püksid kadril jalas on. Kui olid valged, tuli lumerohke talv, kui olid tumedad, siis lumevaene.
Kadripäeva on ka mõisates tähistatud. Lüganuselt on näiteks üles kirjutatud: Minu sugulane teenis mõisas, rääkis, et saksad mardipäeval ei käind sandiks, aga katripäeval sõidetud ühest mõisast teise, sandiks ehitud, tantsitud ja joodud, trallitud kõik see öö.
Nii nagu martidel, oli ka kadridel pärast kuskil talus suur järelpidu. See oli ülemaaline komme, Põhja-Eestis kujunesid neist lõbusad noortepeod, Lõuna-Eestis peeti olulisemaks rikkalikku lauda ja sinna tulid kohale needki, kes ise kadriks polnud käinud. Kingitusi anti kadridele selle arvestusega, et sobiks pärast peolauale panna.
Kadripäeva peetakse karjakasvatusega seotud tähtpäevaks, eriti just lammaste päevaks. Võnnu kirikukatsumise protokollis 1680. aastast on kirjas, et meil Katarinat isegi kui lambajumalat on austatud ja teenitud.
Lammastega on tihedalt seotud kadripäeva söögid. Mulgimaal oli vana komme lambalaudas kana süüa ja pärast luud sõnnikusse matta. See on algselt olnud ilmne ohvritoiming. 17. sajandist on mujalgi kirikuprotokollides kirjeldatud söömaaegu lambalaudas, kus pärast kehakinnitamist imiteeritakse hüpeldes kariloomi. Lambalaudas söömise komme püsis pikka aega, aga roaks ei pruukinud sugugi ainult kana olla. Omamoodi ohvrisöök oli ka puder. Väike-Maarjas viidi tangupuder vaagnaga lauta ja pandi kaks lõngakera alla, üks must ja teine valge. Siis pidi lammas tooma kaksikud talled, ühe musta ja teise valge. Mõnel pool sõid perenaine ja tüdruk lammaste sigivuse õnneks lambalaudas keedetud mune.
Kapsasuppi ei tohi kadripäeval keeta, siis söövad kanad kapsad ära.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)