Jumalaga, Ameerika Hääl!

VELLO EDERMA,      21. jaanuar 2004


Lootust võib olla, väga äärmisel juhul, et see nekroloog osutub enneaegseks. Kuid vaevalt küll.
Kui kongress saabub tagasi Washingtoni 20. jaanuaril, võetakse vastu 2004. aasta hiigeleelarve, mille maht on 820 miljardit dollarit. Selles aga kaheksat miljonit ei leidu. See summa oleks läinud kolmes Balti riigis ja veel neljas Kesk-Euroopa keeles edastatavate saadete rahastamiseks.
Kongressi juhid lausa pakkusid seda raha USA Ringhäälingu Direktorite Nõukogule (Board of Broadcasting Governors-BBG), kuid see lükkas pakkumise tagasi. BBG on iseseisev organisatsioon. Viimasel ajal on BBG otsustanud panna kõikvõimalikud summad Lähis-Itta suunatud raadiosaadetesse.
BBG otsus on, et Balti riigid saavad kuue kuu pärast NATO liikmeks ja neis on vaba ajakirjandus. USA ringhäälingut pole vaja.
Otsus hõlmab nii Ameerika Häält kui Vaba Euroopa Raadiot. Otsus lõpetada VER-i saated tehti juba 1998. aastal, sest need on nn surrogaatsaated, suunatud riikidesse, kus puudub vaba ajakirjandus. Ameerika Hääle ülesanne on aga alati olnud kõikvõimalik informatsioon USA-st. Võib arvata, et eriti VER-i Prahas jäetakse paar töölist, peamiselt internetimaterjali töötlemiseks. Ameerika Hääle ajakirjanike vallandamise protseduur võib võtta veel mitu kuud, sest nemad alluvad riigi seadustele. VER-is töötati kontrakti alusel. Praegu konkureerib VER rohkem Eesti oma raadiojaamadega ja peab seetõttu vajalikuks esitada USA kohta peamiselt negatiivset, tasakaalustamata Euroopa kanalite informatsiooni.
Siinkirjutaja ei ole kunagi olnud nõus Ameerika Hääle Baltimaade osakondade sulgemisega ja pole seda ka praegu. Eriti nüüd, kus eesti ajakirjanduses lokkab Ameerika-vaenulikkus. Palju lobitööd on tehtud nii Ameerika Hääle kui Vaba Euroopa Raadio sulgemise vastu, kuid ilmselt tallame tuult.
***
Ameerika Hääle, peamiselt Euroopa keelte osakondade saated läksid eetrisse Eesti Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril 1942. aastal. Esimesed, saksakeelsed sõnad olid: "Siin Ameerika Hääl. Uudised võivad olla head või halvad. Meie räägime teile tõtt."
AHi eestikeelsete saadetega alustati New Yorgi stuudiotest 3. juunil 1951. aastal. Kaks aastat hiljem, 1953. aastal, toodi terve AH üle Washingtoni, kus liideti uue, vastasutatud USA Informatsiooniagentuuriga (USIA). Ka viimane on nüüd suletud. Aastatel 1955-1957 olid siinkirjutajal esimesed tööalased kokkupuuted Eesti osakonnaga. Ainsatena minu Washingtoni komplektist on elavate kirjas Asta Turner-Rice ja Gunnar Paabo. Osakonna juhatajaks oli Jaan Kitzberg, toimetajateks Elmar Simm ja Mall Jürma, produtsendiks Arvo Kalbus. Teised, Voldemar Veedam ja Pedro Krusten. Veel, varakult manalateele läinud Harald Parrest ja Endel Rennit. Nende, peamiselt Eesti Vabariigis juba tuntud ajakirjanike ja keeleteadlaste pooletunnine saade oli läbi ja läbi professionaalne.
Nad esinesid peamiselt varjunimede all, et vältida ebameeldivusi Eestisse jäänud sugulastele.
Nüüd on AHi traditsiooni edasi viinud uus põlvkond professionaale, Eestist saabunud viimase paarikümne aasta jooksul. Niisiis kustutavad AHi Washingtoni peakorteri büroos tule juhataja Markus Larsson, toimetajad Ats Joorits ja Marika Urb. New Yorgi AH stuudios Neeme Raud.
Minu ühendus Ameerika Häälega kestis (pärast sõjaväeteenistust) kuni pensionini 1994. aastal. Selle aja jooksul olin aga peamiselt uudisteosakonna toimetaja ning peatoimetaja, Euroopa osakonna asedirektor (kuhu allusid Balti keelte osakonnad) ja infoagentuuri meedia ja balti spetsialist. Nii õppisin tundma tervet asutust vägagi põhjalikult. Minu arvamus on, et AHi Baltimaade osakondade sulgemine teeb USA poliitikale suurt kahju Eestis, Lätis ja Leedus. Kuid sellest saab Valge Maja aru alles siis, kui on liiga hilja.
Vaba Eesti Sõna (Ameerika eestlaste häälekandja) 7. jaanuaril 2004

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)